Äraspidised maksud

Arenenud maades maksab riigi keskmise palga saaja vähem makse, kui on riigi keskmine maksukoormus. Eestis olid juba enne uue tulumaksusüsteemi kehtestamist asjad vastupidi: Eurostati andmetel on Eestis maksukoormus 34% ehk veidi alla Euroopa keskmise. Kuid OECD-l on olemas sarnane näitaja nimega maksukiil, mis vaatab maksusüsteemi keskmise töötaja pilgu läbi. Keskmise palgaga töötaja maksab oma palgalt makse 39%, millele lisandub veel käibemaks poes. Keskmise palgasaaja jaoks on maksukoormus pigem suurusjärgus 50%, mitte 34%. Uus tulumaksusüsteem seda ebaproportsiooni eriti ei paranda.

Kuna IRL tahtis vist iga hinna eest vältida astmelise tulumaksu silti, siis tehti selline täielik segadus ehk tagurpidi astmeline tulumaks. Kui seda väljendada lihtsal ja arusaadaval viisil, siis meil kehtib nüüd neljaastmeline tulumaks: esimesed 500 eurot kuus on maksuvabad, vahemik 500-1200 eurot on maksustatud 20%, vahemik 1200- 2100 eurot on maksustatud 32,6% ja üle 2100 euro on jälle maksustatud 20%. Kui keskmine palgasaaja maksis juba enne reformi tulu- ja sotsmaksu keskmiselt 39% , siis ettevõtja maksab ainult 20% kasumilt. Kas see oli üldse taotluslik vahe või tekkis pigem juhuslikult, kui ettevõtte tulumaks kaotati? See vahe ju töötab lausa vastu sellele, et Eestis tekiks kõrgemat palka teeniv keskklass ja siia liiguksid hästimakstud töökohad.

Valitsus kavaldas iseennast üle

Nüüd oleks vaja neid vahesid tasandada ja ebaõiglust kaotama asuda, aga valitsus hakkas nikerdama tulumaksuvabastuse kallal. Üritas kavaldada, aga justkui kavaldas iseennast üle. Ei tundugi reaalne, et Eestis selline tulumaksusüsteem juba kehtib, aga näe – kehtib. Ettevõtjad-tööandjad peavad kohanema. Kohanemegi, ega midagi keerulist pole – tuleb teha kuni 2100euroste palkade puhul muudatused, et korvata maksumuudatustest tulenev kahju töötajate netopalgale. Need, kes maksumuudatustest võidavad ja heal juhul palgavähendusest pääsevad, jäävad uut palgatõusu ootama pikaks ajaks. Praegune uus süsteem ei tundu jätkusuutlik, sellepärast peame ajutiselt nn ümbriku tagakülje tabeleid ja arvestame, et peatselt midagi muutub.

Normaalse tulumaksuskaala kõrgemad astmed on tänapäeva maailmas tavaliselt umbes 100 000- ja 250 000eurose aastatulu juures. Nii suurtele tuludele meie reformil mingit mõju ei ole ja ühiskonna solidaarsuse suurendamise eesmärki see niisiis ei täida. Tulumaksuvaba miinimumi käsitleb arenenud maailm keskeltläbi nii, et maksustatakse tulusid, tulumaksuvaba sissetulek ei olegi päris tulu, vaid enda elushoidmiseks vajalik summa. Seda ei ole sünnis maksustada ka siis, kui palk on üle 1200 euro. Loodame, et aasta jooksul võetakse veel aru pähe ja tehakse vähemalt selles mõttes normaalne reform, et tulumaksuvaba miinimum kehtib kõigile ja ülemises otsas on mingid astmed. Selline süsteem on kogu ülejäänud maailmas ja teha tagurpidine süsteem on kummaline ja segadusseajav.

Kui juba reformimine käib, võiks rahvusvahelise tavaga ühilduda ka selles mõttes, et hakkame brutopalgaks nimetama sotsiaalmaksueelset palka, siis läheb ümmarguselt 50% maksudeks. Nii suurt numbrit ongi lihtinimesel raske seedida, kui teda on eluaeg harjutatud mõttega, et sotsiaalmaksu maksab ju tööandja, see suur osa maksudest on olnud tema silma alt ära. Aga tuleb harjuda nende suurte protsentidega, sest kõik avalikud hüved, mida me tahame  - hea kooliharidus, neljarealised teed, NATO jms – maksavadki raha. Eesti praeguste võimaluste juures tundub, et kogumaksukoormus ongi tegelikult ok, vaja oleks lihtsa madalapalgalise töötegija maksukoormusest osa jõukamate poole lükata. Praeguse tulumaksureformiga lükati piltlikult 1000euroste palgasaajate maksukoormus 2000eurostele palgasaajatele. Need mõlemad kategooriad vajavad maksukoormuse vähendamist, eriti veel sellepärast, et juba alanud inflatsioon viib kiiresti keskmise kuupalga 2000 euroni.

Sotsiaal- ja tulumaks tuleb liita

Muud maksukoormuse mõistlikuma jaotamise allikad on jäänud seni tähelepanuta. Eriti kehtib see sotsiaalmaksu kohta. Rahvatervishoid on ühiskondlik hüve ja sellel puudub sisuline loogiline seos palgatööl käimisega, sellepärast on mõistusevastane, et tervisekindlustust rahastab ainult palgatöö. Ega inimese vajadus tervisekindlustuse järele ei tulene sellest, et ta teeb palgatööd. See on suur valearvestus, ainult palgatöö arvelt makstakse sotsiaalmaksu. Sotsiaal- ja tulumaks tuleb liita ühte patta. Üha enam on inimesi, kellel ongi mitu sissetulekuallikat – see on ju väga positiivne, ja maksud peaksid käima ajaga kaasas.

Praegune tulumaksreform liigub eemale muu maailma tavadest, ajab asja keeruliseks ja teeb netotulu ette arvestamise raskemaks. Majanduskasvu saaks tagant toita ka sellega, et meelitada siia firmasid jutuga: Eestis äri tehes teil ei ole vaja advokaatide ja raamatupidajate armeed, sest kõik käib nii lihtsalt. Seda lihtsust on vaja hoida ja arendada. Väikeettevõtja ja investorina ootan palavalt pilootprojekti, mis peaks jõustuma LHVs 2018: et endale intressi või dividendi makstes saan otse pangas ülekannet tehes kuhugi kasti linnukese teha, mis deklareerib selle automaatselt maksuametile. TSD-vorme ei pea siis enam saatma.

Liikuda tuleks sinnapoole, et inimese kõiki tulusid – palk, üür, honorar, dividend, lotovõit, projektitasu – maksustatakse ühtemoodi. Olen ettevõttete tulumaksuvabastuse säilimise poolt, aga samas on võib-olla vaja olla rangem firma raha isikliku kasutamise koha pealt. Eks see elavdab majandust, kui OÜtajad liisivad-ostavad endale 200 000euroseid autosid, sest maksujärgse raha eest raatsiksid osta ainult Skoda, aga see ei ole seda tüüpi majanduskasv, mis ühiskonda edasi viib.

Maksusüsteem peaks olema selline, et maksudega seotud paberite täitmisele ja nuputamisele, kuidas maksudest mööda hiilida, kulub võimalikult vähe energiat. Nendest tegevustest vabanev energia saab siis ühiskonnas rakenduda mõistlikumal moel.