Inimesed, kohe tänavale!

Inimesed tuleb tänavale tuua, ja seda sõna otseses mõttes!

Kas teadsid, et Kopenhaagenis sõidab ringi rohkem rattaid kui autosid? Et taanlased on mitmel aastal valitud maailma õnnelikemaks rahvaks? Kas esimene võib mõjutada teist?

Rattasõidul on tervislik mõju

Süda, veresooned ja kopsud – ja tegelikult kogu keha - saavad korraliku treeningu.

Aitab kaitsta nt nii südamerabanduse, mõningate vähivormide, depressiooni, diabeedi, ülekaalulisuse ja artriidi eest.

Immuunsüsteem tugevneb. Muutud haigustele vähem vastuvõtlikumaks.

Kõige parem kehalise tegevuse režiim ei ole mitte kõige ekstreemsem, vaid see, millele sa suudad pikaks ajaks lojaalseks jääda. Selleks on vähe paremaid viise kui igapäevane rattasõit kooli, tööle või poodi.

Rattasõidu sotsiaalne mõju

Rattasõidul on väga tugev sotsiaalne mõõde: mida rohkem rattureid kogukonnas on, seda tugevam sotsiaalne side kogukonna liikmete vahel välja kujuneb.

Ratas on ennekõike just transpordivahend. Ja lühikestel linnasõitudel vaieldamatult parim transpordivahend.

Rattasõidu majanduslikud mõjud

Kui suur osa igakuisest sissetulekust otse või kaude auto ülalpidamiseks kulub (kütus, hooldus, rehvivahetus, kindlustus)?

Autoga ummikus veedetud aeg.

Vaiksemate ja puhtama õhuga elukeskkonnad muutuvad väärtuslikumaks.

Linnas parkimise probleem haihtub sekundiga. Palju kesklinnas tund parkimist maksiski? See on ajalugu.

Kui ma näen last omapäi rattaga sõitmas, räägib see mulle heast ümbruskonnast, usaldavast suhtest ratturite ja autojuhtide vahel. Ja see usaldav suhe maksab palju: vanemad ei pea igal hommikul sõitma kolmes suunas 800 meetrit, et lapsed autoga kooli viia. Ja nad õhtuti samamoodi tagasi tooma. Laps saab ise mindud. Mis oleks, kui järgmine kord läheks ise ka rattaga tööle?

Rattasõidu keskkondlik mõju

Linna müratase sisuliselt kaob. Õhk muutub puhtaks ja heitgaasivabaks.

Linnasiseste alade kasutamine mitte parkimiskohtade ja autode liikumisvabaduse suurendamiseks, vaid haljasalade ja parkide juurde loomiseks.

Hommikused ummikud oleksid minevik. Oma kaitsva klaasmulli sees tehtud viharöögatused kaasliiklejate peale oleksid minevik. Rattaga sõites sind kaassõitjad ei ärrita. Kaassõitjad on su hõimukaaslased, neid on tore vaadata, nendega on tore rääkida. Võib tunduda paradoksaalne, aga nii on.

Aga miks me seda siis ei tee?

Esiteks, meil ei ole korralikku rattateede võrku. Ja kui inimesed peavad rattaga sõitma kõnniteedel slaalomit või sõiduteel riskides bussi rataste alla jäämisega, siis ei sõidetagi.

Teiseks, meil ei ole rattasõiduharjumust ja -kultuuri. Harjumuse ja kultuuri saab tekitada, kui on olemas teed, enne ei saa. Kõik muu on meil olemas. Ratta suudab endale hankida igaüks.

Kindlasti tundub raske tõusta soojalt autoistmelt ja hoopis pedaalima hakata. Kui esimese sammu ära astud, näed, et tegelikult ei ole raske. Äge on. Me kõik oleme paremast, rõõmsamast, puhtamast ja inspireerivamast tulevikust vaid kahe ratta kaugusel.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.