Kuidas risk rahaks keerata?

Investeeringute riski peale mõtlemine ja riskidega arvestamine on aktsiaturgude valitsemise kõige olulisem tingimus. Riski saab hinnata nii tunnetuslikult kui ka väljendada konkreetselt, numbriliselt. Kui riski ainult tunnetatakse, aga ei hinnata, tuleb salaamivorst üsna pea asendada keeduvorstiga, kui sellekski enam raha on.

Kahepalgeline turg

Aktsiaturg on kahepalgeline ja teeb kõige rõõmsamat nägu just tõusva turu lõpufaasis. Sel ajal, kui kalamari ja salaamivorst tunduvad sobivat. Tunnetuslikult on riskid siis kõige madalamad. Paraku tunnete abil aktsiaturge ei valitse ja tegelikkus on vastupidine – just siis on riskid kõrged ja nende hindamine eriti oluline. Investeerimisgurud sünnivad turu langus-, mitte tõusufaasis.

 

Risk on väärtuse muutuse ulatus, volatiilsus ehk mida rohkem, suurema amplituudiga vara väärtus üles-alla hüppab, seda riskantsem see vara on. See tähendab, et riski saab arvutada ja mõõta standardhälbe või ka beetaga. Standardhälve väljendab koguriski, beeta väljendab suhtelist (süstemaatilist) riski ehk riski turuga võrreldes. Tuleb aga tähele panna, et tegemist on mineviku andmetega ja selliselt mõõdetud risk ei pruugi tulevikus samale tasemele jääda.

Näiteks kui me tahame võrrelda investor Toomase portfelli ja mõne Eesti pensionifondi riski, siis on see tegelikult üsna lihtne. Võtame aluseks mõlema portfelli väärtuse muutused mingil perioodil ja arvutame standardhälbe. Suurem standardhälve peegeldab suuremat koguriski.

Süstemaatilise riski mõõtmiseks saame välja arvutada investeeringu beeta võrreldes mõne seotud turuindeksiga (Tallinna börsi indeks, S&P 500 vms). Sarnase iseloomuga portfellide või investeeringute puhul saame neid beetasid ka omavahel võrrelda. Suurem beeta tähendab suuremat süstemaatilist riski, beeta üle ühe tähendab, et portfell (investeering) on võrreldes indeksiga riskantsem ehk volatiilsem.

Kõikvõimas matemaatika

Eelnevast tuleneb ka see, miks ei ole korrektne võrrelda nähtavalt erineva riskiastmega investeeringute tootlusi omavahel. Nii näiteks ei ole õige võrrelda investor Toomase ja pensionifondide n-ö tavalisi tootlusi. Risk on erinev. Pensionifondide risk on seadustega piiritletud ja see tähendab, et piiritletud on ka tootlus. Kui investor Toomasel on vabad käed ja ta saab investeerida kuhu aga soovib, võtta riski nagu heaks arvab, siis pensionifondidel selline võimalus puudub. See tähendab, et investor Toomasel on ka selge eelis parema (aga ka halvema) tootluse saavutamiseks. Kuigi nii investor Toomas kui ka pensionifondid tegutsevad samal alal, ei tegutse nad samas klassis või n-ö samas kaalukategoorias. Ka maadlusmatil või tõstepõrandal võrreldakse ainult sarnase kaaluga sportlasi. Samamoodi on see investeerimismaailmas – korrektne on võrrelda sarnase riskiga investeeringute, portfellide tootlust.

Matemaatika on aga kõikvõimas ja tegelikkuses saab võrrelda ka erineva riskiga portfellide tootlusi, aga sel juhul tuleb neid tootlusi just riskiga ka korrigeerida. Tuleb risk arvesse võtta. Näiteks tuleks investor Toomase ja pensionifondide tootlused riskiga ehk standardhälbega läbi jagada ja siis saame neid juba paremini võrrelda. Veel korrektsemaks minnes tuleks saavutatud tootlustest enne standardhälbega jagamist ka riskivabatootlus maha võtta, sest see peegeldaks portfelli juhtimise võimet õiglasemalt. Sellist riskiga korrigeeritud tootlust nimetatakse Sharpe’i suhtarvuks. Muidugi on tootluste võrreldavaks tegemise ehk riskiga arvestamise võimalusi teisigi.

Edukas investor võtab ja hindab riske teadlikult, mitte tunnetuslikult. Ta ei jahi üksnes tootlust, vaid annab endale aru, et rikkuse kasvatamisel on oluline vältida suuri kaotusi. Suured kaotused tekivad aga ülemäära suuri riske võttes.