Aga Patarei?

On tore, et selline väärikas objekt nagu Linnahall on saanud lõpuks mingi lootuse surnud seisust välja tulla. Kuigi ei tekita just suurt kindlust Tallinna linnale sellise hulga riigi raha usaldamine, jääb loota rahandusministeeriumi peale, kes on juba ka näidanud, et suudab tuleval rahaeraldusel silma peal hoida. Kummaline siiski, et merelinna ja -riigina ei ole me siiani suutnud täielikult vanadest kammitsatest lahti saada ja meie pealinna merele täielikult avada. Loodetavasti on see siiski juhtumas.

Kuid murelikuks teeb seal samas piirkonnas asuv ning ka Euroopa seitsme enim ohus oleva mälestise hulka arvatud 19. sajandist pärit Patarei merekindlus. Tegemist on unikaalse objektiga, mida on üritatud läbi aja küll käiku võtta – Kunstiülikooli uue hoonena –, küll ka pikalt müüa. Omanikust äriühingu seisukohalt on müügi otsus ka täiesti mõistetav, kuna kui puudub klient selge, kandva ja teostatava ideega, siis ei jäägi ülalpidamiskulu lõputu katmise asemel muud üle.

Ülikeeruline objekt

Samas on varasemate müügikatsete nurjumine ka arusaadav, kuna tegemist on tõesti äärmiselt keeruka objektiga, mille ostuhind oleks olnud marginaalne osa selle objekti vajaminevast investeeringust. Leida sellistel tingimustel sobiv erainvestor ongi suur väljakutse. Sama leidsid ka Euroopa muinsuskaitse Europa Nostra eksperdid. Nüüdseks on Riigi Kinnisvara AS (RKAS) aktiivselt tegelenud piirkonda toetava terviklahenduse väljatöötamisega. Koostöös linnaga lahendati ligipääsutee küsimus ning ehitati valmis Kalaranna tänav. Kalaranna tänava ehitamisega paranes oluliselt piirkonna ligipääsetavus ning tõusis kinnisvara kasutusperspektiiv ja seeläbi väärtus.

Mida Patareiga siis tegema peaks? Selge on see, et eesmärgiks peaks olema selle unikaalse objekti korrastamine, säilitamine ja võimalikult aktiivselt kasutusse võtmine. Millised aga on selleks võimalused?

Objekti eraldiseisva, ilma seda ümbritseva ala kaasamiseta, kasutamise võimalused erainvestori poolt paistavad piiratud. Nii luksushotellina kui paljude väikeste poodide-muuseumide-teeninduspunktide koduna kasutamiseks kohandamine vajaks märkimisväärseid investeeringuid. Hotelliturul tekitab lisaks ebakindlust vääramatult kasvav jagamismajandus ja (kaubandus)keskuste hulk Tallinnas on niigi saavutanud või ületanud kriitilise piiri. Igatahes ei ole veel silma jäänud ühtki tõeliselt lubavat ideed, mida erainvestoril oleks sellise objektiga peale hakata. Kui ideid leiduks, oleks asukohta ja väärikat unikaalsust arvestades juba toimunud investorite tormijooks objektile. Kui aga selle idee ilmumist lihtsalt ootama jääda, võib see saada objektile saatuslikuks.

Hävimine pole lahendus

Juhul kui üksnes erakapitalil põhineva arendusmudeli kasutamine peaks muutuma küsitavaks, siis tuleks riigil kaaluda isegi Euroopa mõistes äärmiselt silmapaistvale objektile õla alla panemist. Nii nagu on Eesti rahvas saanud endale KUMU ja ERMi, võiks ka see objekt olla Eesti rahvale suunatud. Mitte kuidagigi kritiseerides nimetatud objektide püstitamist, võiks edaspidi lähtuda loogikast, kus eelisjärjekorras korrastaks riik ajaloolised, tasapisi hävinevad objektid. Alles siis hakkaks ehitama uusi suurprojekte, mida me saame ehitada ka ükskõik millal hiljem.

Kuna ideed ise ei ole kohale tulnud, on viimane aeg neid kutsuda. Patarei kasutusotstarbe idee saamiseks, ja miks mitte ka investori leidmiseks, oleks otstarbekas välja kuulutada rahvusvaheline ideede konkurss. Kui rõhutatud on suunatus rahvale, on Eesti inimesel eelised rahva vajaduste tunnetamisel, samas on välismaalastel kõrvalseisja pilk nägemaks seda, mis on puudu Tallinnas ja võib-olla kogu Eestis. Kui aga ideed ka kutsudes ei tule, on vältimatu objekt konserveerida ja riigi omandis säilitada.

Kes ja kuidas seda siis tegema peaks? Kuigi meedias on korduvalt viidatud RKASi „soovile“ seda müüa, tasub siiski tähele panna kõige olulisemat – antud asjas on RKAS selge käsutäitja. Ülesande, kuidas sellise erandliku objektiga ringi käia, annab omanik ehk riik. On selge, et sellises mahus riigipoolse investeeringu jaoks on vaja koalitsioonipartnerite kokkulepet, sest vahendid tulevad ilmselgelt kellegi või millegi teise arvelt. Siinjuures tuleb aga arvestada võimalusega, et tegemist oleks vähemalt kolmepoolse investeeringuga – riik, linn ja Euroopa toetus ning ideaalis ka mõningane erainvesteeringute osalemine.

Selleks, et see objekt jõuaks riiklikult tähtsana objektina töösse, võiks järgmises koalitsioonilepingus sellega juba varakult arvestada – juhul, kui me seda ei tee, kaotame ühe äärmiselt väärt muinsusobjekti. Igatahes soovin kainet meelt otsustajatele, kuna sellise objekti hävimine või oluline ümberehitamine oleks katastroof ning korvamatu löök meie kultuuripärandit austavale riigile.