Tere, Hando. Miks sa isiklikult ründad?

Tänud sulle tänases Äripäevas esitatud info eest. Muidugi on natuke imelik, et sa teema isiklikuks keerasid ja mind ja minu juhitavat ettevõtet avalikult ründama asusid. Samas ei ole see muidugi esimene kord.

Minu arvamuslugu soovis saada Äripäev. Kirjutasin selles rahulikult probleemidest, mida praegu Eesti Energias näen. Arvamuslugu ei olnud mõeldud mitte niivõrd konkreetsete Eesti Energia numbrite arutamiseks (ma ei ole sellel alal ekspert), vaid pigem juhtimaks otsustajate ja avalikkuse tähelepanu teatud kitasakohtadele, nii nagu mina neid näen. Kitsaskohtadele, millele olen tähelepanu juhtinud ka varem – riik ei tegele piisavalt konkurentsile avatud majanduskeskkonna loomisega, vaid kaitseb üksikuid riigiettevõtteid ja nende ebaefektiivsust.

Ma kahjuks ei saanud ühelegi tõstatatud küsimusele vastust, küll aga kuhjaga kriitikat minu isiku ja minu poolt juhitud ettevõtte kohta ning muidugi üht-teist huvitavat ka Eesti Energia kohta.

Muide, mulle tõesti meeldisid 90ndad rohkem, sest siis tegeleti turumajanduse ja kapitalismiga, praegu paraku riigikapitalismi ja riigiettevõtete huvide kaitse ning raha ümberjagamisega. Erinevused tulemustes on silmnähtavad.

Kuna teema läks teravaks ja meil on Eesti Energiaga ka üks pikaajaline elektrileping sõlmitud, siis lugesin nädalavahetusel diagonaalis läbi Eesti Energia aastaaruande. Mõningad märkused:

Eesti Energia ja turumajandus

1. 2016 ressursitasude muutmine (tagasiulatuvalt alates 2015. aasta keskelt). Selle tulemuseks oli, et 2015 poole aasta eest saadi tagasi keskkonnatasudena 14,2 miljonit eurot. 2016 seda summat ma kiiruga eraldi ei leidnud, aga arvestades, et tegemist oli terve aastaga, siis oli see vast kaks korda suurem, seega kokku „kingitus“ maksumaksjalt 45 miljonit eurot. Kui sa oled seisukohal, et see on turumajandus, oskad ehk veel mõnda ärisektorit riigis esile tuua, mille äririski riik enda kanda on võtnud? Muidugi on argument, et see puudutab ka teisi ettevõtteid, kuid Eesti Energia osa selles on ju selgelt üle 80%. Kui transiidisektor või põllumehed on raskustes ei ole ma veel kuulnud, et riik arutaks maamaksu ja kütuseaktsiisi kaotamist põllumeestele ja selle sidumist piima hinnaga. Kui Eesti Energia on ikka turutingimustel toimetav ettevõte, siis miks võtab riik teie äririski enda kanda?

2. Tootsi Suursoo maa küsimus. On ju selge, et avalikku maa enampakkumist ei toimunud ja projekti sahistati kabinetivaikuses. Kui maa kuulub riigile ja riik plaanib seda võõrandada, siis peaks riigi huvi olema see võimalikult kallilt müüa ja välja selgitada turuhind. Miks seda ei tehtud? Kas sealjuures rikuti ka seadusi või mitte, ma ei tea, kuid põhimõtteline kahtlus jääb ju ikka õhku.

3. Statistikakaubandus iseenesest on Eestile hea võimalus, kuid see, kuidas seda praegu teha tahetakse, on selgelt ühes suunas suunatud ja turukonkurentsi moonutav. Olgu selle puiduga kuidas on, ja meid võib ikka oma huvide kaitses süüdistada, aga fakt jääb faktiks, et nii nagu, statistikakaubandus on praegu reguleeritud, on see kasulik ainult Eesti Energiale. Asjaolu, et seda otsust trügiti jõuga riigikogust läbi, hoolimata kõikide sidusrühmade kriitikast ja lähtuvalt ajakavast, mis johtus Eesti Energia majandusaasta aruande kinnitamisest (tulen selle juurde tagasi), jätab kogu protsessile halva maigu. See, kas seda protsessi viiakse läbi ähvarduste ja ultimaatumite saatel või mitte, mina ei tea, küll aga tead seda sina.

4. Elektrituruseaduse menetlus. Teemat on menetletud nüüdseks juba üle viie aasta, ja kui kõik ülejäänud teemad on olnud avalikud, siis Eesti Energiat puudutavaid teemasid ei ole kunagi arutatud. Miks? Viitad oma artiklis energimajanduse arengukavale, kus on selles juttu nendest tegevustest, mille jaoks Eesti Energia statistikakaubanduse raames volitusi tahab saada? Mina neid sealt ei leia. Kõik viimase aja muudatused elektrituruseaduses on seotud Eesti Energia vajadustega ja vastuolus teiste turuosaliste ja sidusrühmade ettepanekutega.

Kirjutad, et tuulepargi arendus võtab aega 5-6 aastat. Elektrituruseadus reguleerib praegu juba olemasolevate jaamade toetusi, mitte arendusprojekte. Kas on reaalne pidada tuuleparki olemasolevaks jaamaks, kui jaam hakkab tööle alles 2020. aasta lõpus (s.o kolme ja poole aasta pärast)? Viimastel päevadel enne teist lugemist tehti riigikogus seadusesse rida täiendusi, mille tegemine oli juba kinnitust leidnud Eesti energia 2016 aastaaruandes, mille juhatus allkirjastas 21.02.2017. Riigikogu hääletas muudatusettepanekuid 22. veebruaril ja audiitor allkirjastas oma otsuse samal päeval. Muudatused suruti kiirkorras läbi samal päeval, kui kinnitati Eesti Energia majandusaasta aruanne. Juhuslik?

5. Sama puudutab ka puidu masspõletamist, kus ootamatult muutus riigi seisukoht selle mõttekuse üle ja seisukoht muutus peale pikka kabinetinõupidamist Eesti Energia esindajate osavõtul. Kas selliselt toimib turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõte?

Eesti Energia varade õiglane hind ja majandusolukord

1. Sisuliselt on Eesti Energial kaks kallist tootmisvara – õlitehas ja Auvere jaam, kokku investeeritud natuke vähem kui miljard Eurot, õlitehas 300+ ja Auvere 600- (kui lahutada leppetrahv) miljonit, suur osa investeeringuteks vajaminevast rahast laenati;

2. Õlitehase 2016.a. EBIDTA oli (juba koos sisuliselt tasuta põlevkiviga) ja praeguse naftahinna taseme juures suurusjärgus 8 miljonit eurot, investeering 300 miljonit eurot. Arvestades paari-kolme % interssitaset ja ca 20 miljoni EURi suurust amortisatsiooni, ei kata see tulem ju isegi intressikulu taset ära. Kas see oli mõistlik investeering? Kas turg finantseeriks eraldiseisvalt sellist investeeringut? Kas selle õiglane konservatiivsetest arvestusmeetodidest  lähtuv turuhind on ca 300 mio EUR? Need on küsimused nii juhtkonnale kui ka audiitorile, kas tegemist on õiglase hindamisega. Selge on see, et kui põlevkivi ressursitasu ei oleks alandatud, siis oleks täiendav allahindlus olnud vältimatu. Jällegi juhus?

3. Veelgi huvitavam on lugu Auvere elektrijaamaga, sellele on lausa pühendatud tervelt kaks lehekülge audiitori aruandes (väga huvitav lugemine), kusjuures viidatud on korduvalt juhtkonna vastutusele riskide hindamisel. Allahindlusest on päästnud konstruktsioon, et elektrituruseadus on menetluses (eeldus, et seadus võetakse tänasel kujul vastu), Euroopa Komisjon annab riigiabiloa, statistikatehinguid tehakse (riigi risk), Eesti Energia võidab need tehingud (üllatus-üllatus) ja suudab statistika tootmiselt piisavalt raha teenida, et Auvere jaama investeeringut õigustada. Põhimõtteliselt on Eesti Energia juhatus kinnitanud seega audiitoritele, et Eesti Energia kasuks võetakse seadus vastu nii Eestis ja riigiabi luba Euroopa tasemel. Kas on veel mõni organisatsioon Eestis, kes sellist lubadust suudab audiitoritele usutavalt anda? Kas jällegi turumajandus? Kas varade konservatiivne hindamine?

Kui lahutada Eesti Energia õli ja elektritootmise EBIDTAst ühekordsed tulud jääb järele – ligikaudu 130 miljonit eurot. Siin on juba arvestatud, et riigipoolne kingitus Eesti Energia äririskide katmisel summas ligikaudu 30 miljonit eurot ongi tegelikult turumajandus. Selle EBIDTA teenimiseks on ettevõttel varasid 1,240 (elektri osa) + 305 (vedelkütuste osa) = 1,545 miljonit eurot (lisaks on veel 400 miljoni eest muid varasid, mille sisu on teadmata). Kui nüüd arvestame, et 1,545 miljoni euroga teenitakse 130 miljonit eurot EBIDTAd ehk kordajaga ligikaud 12 - kas sa oled ikka seda meelt, et sellist äritegevust oleks võimalik turutingimustel finantseerida ja võrguteenuste äritegevus ei subsideeri kaheldavaid tootmisinvesteeringuid? Siinjuures tuleb arvestada, et Eesti Energiale on kütus sisuliselt tasuta (kaevandamise kulu) ja praegu kehtivad osaliselt ka turupiirangud liinide läbilaskevõime näol, mis kaitsevad Eesti Energia marginaali.

Minul kodanikuna on kindlasti hea meel, kui Eesti Energial läheb hästi ja ettevõte on jätkusuutlik, kuid numbrid (vähemalt nii nagu mina nendest aru saan) kahjuks seda ei näita.

Sellest ka minu arvamusloos toodud ettepanekud;

1) võrgud ja tootmine tuleb eraldada, sest võrgutasude pikaajaline rahavoog subsideerib täna tootmist;

2) Eesti Energia bilansis olevad investeeringud tuleks õiglaselt ja konservatiivselt turuhinda hinnata;

3) riik peaks lõpetama Eesti Energia poputamise ja talle regulatiivse ebamõistlikult soodsa keskkonna loomise, mis on tänaseks viinud ettevõtte keerulisse seisu;

4) poliitikud ei tohiks alluda Eesti Energia survele ja peaksid lähtuma majanduskoskkonna huvidest ja mitte ainult Eesti Energia huvidest;

Hando, mul ei ole ühtegi isiklikku teemat selles vallas, soov on algatada diskussioon, et saavutada optimaalne tulemus.