Kollektiivse Savisaare mürk veenis

Hans H. Luige kunagine idee, et internetiportaalide kommentaariumist saaks rahva kollektiivne mälu, täitus osaliselt, selles halvemas pooles. Ei tulnud sellest intellektitaolist ühismälu, vaid kollektiivne peldikusein. Kollektiivne sein, kus väljenduksid inimeste parimad mõtted ja intelligents, on veel lapsekingades.

Arvutimaailmas ehitatakse samal ajal aina võimsamaid masinaid, superkompuutreid. Ühel hetkel tuleb transistoride arvule kiibis paratamatult piir ette – nende trükkimiseks kasutatakse ultraviolettvalgust, mille lainepikkusest väiksemaid loogilisi ühendusi valmistada ei saa. Et veelgi suuremat jõudlust saada, ühendatakse miljoneid kiipe rööbiti, kus igaüks saab teha oma osa kogu arvutusest. Toimib kollektiivne arvutimälu, mis suudab emotsioonivabalt otsuseid teha!

Aga ka seal tuleb piir ette. Järgmiseks sammuks saab kvantarvuti. Kui praegustes on väiksem andmeühik bit, mis on kas 0 või 1, siis kvantmasinas on selleks kubit ja tema väärtus on samaaegselt nii 0 kui ka 1. Kui praeguse masinaga kulub 256bitise krüpteeringu lahtimuukimiseks universumi eluiga, siis kvantarvuti teeb selle toimingu hetkega.

Sealt aga pole enam tehisintellekti (AI) aeg kaugel. Singulaarsuse saabumisega on igasugustel kollektiivsetel inimseintel lõpp käes nagunii.

Raamatust sai peldikusein

Arvutimaailmast saab seoseid tõmmata igapäevapoliitikasse. Mart Laari julged, vajalikud ja ebapopulaarsed reformid 25 aastat tagasi olid nagu värske tuuleõhk Augeiase tallides. Mõeldi suurelt ja tulevikule keskendudes. Tehti ära asjad, ilma milleta me täna oma riigi sünnipäevi ei peaks.

Aja jooksul on hoogsast raamatust saanud peldikusein. Poliitika on muutunud haisvaks olluseks, kus ühte sootsiumi kogunenud inimesed on zombistunud ja käituvad nii, nagu neid käituma sunnitakse. Muidu jäävad nälga ja peaks tööle minema.

Sellisele närvivõrgustikule pani Edgar Savisaar aluse juba aastakümneid tagasi. Püramiidi otsas istub isake, kes määrab ära all olevate kihtide kogu toimetamise, ideoloogia, ütlemised, tegemised. Kollektiivne Savisaar on nagu inimkeha, kus aju annab jäsemetele käske. Kui keegi streigib, elimineeritakse ta kohe ja luuakse mõne kuuga uus. Kollektiivne Savisaar jälgib vaid ühte eesmärki – täita vastu vaidlemata käske.

Aja jooksul muutuvad ka kõik organid samasugusteks minivõrgustikeks. Isegi kui tipus olija peaks kaduma, ei oska ega tahagi allpool olijad enam vabaks saada.

Tallinna linn on kollektiivse Savisaare hea ja ehe näide. Pea aastakümneid valitsenud valetamise, vassimise, demagoogia, varastamise ja korruptsiooni ideoloogia valitseb ka pärast jumala kõrvalejäämist. Tegelaste teod on samasugused nagu juhil. Riburada lüüakse nupukesi kuriteokahtlustustega laualt maha, aga see ei sunni muutuma. Mürk on tugevasti veenides ja närviühendused hoiavad kinni.

Kui kaua valetada, siis hakkab inimene seda ka ise uskuma. Mõni päev enne, kui Sarapuu ära viidi, kõlasid tema vastused ajakirjaniku küsimustele nagu ausal inimesel ikka – alusetud süüdistused. Kollektiivse Savisaare üks nõrkus on aga see, et suu räägib küll ühte juttu, aga kehakeel ei valeta. Vaadake see intervjuu uuesti üle, siis näete.

Keha protesteerib

Jüri Ratas jällegi ei tea täpselt, kellega ta ühes parteis on. Sarapuu kinnipidamise järel viie minutiga avalduse teinud peaminister ei mäleta, et linna on volikogu esimees on samuti kahtlustuse all. Ei tea, et linn üldse linnapeata on. Olles tippu saanud, ei oma ta veel kõiki vajalikke neuroneid ja nende ühendusteid ega tea ta täpselt, mida vasak või parem käsi teeb.

Tegelikult teab ja tunneb ta muidugi kõiki. Kollektiivne Savisaar sunnib aga käituma nii nagu superorganismile vajalik.

Taavi Aasaga sama lugu. Higimullid otsaees ja nägu punane, räägib ta, et ei ole prügil ja Sarapuul miskit seost leidnud. Samal ajal kisavad kõik ümberringi, et kuningas on alasti. Taavi seda ei näe, kollektiivse Savisaare haare on lihtsalt nii tugev. Aga keha protesteerib. Kui seda ei oleks, siis hakka või uskuma, et AI on juba valmis. Näiteks Heimar Lenki Tallina TV pealt vaadates ja kuulates on juba raske mõista, kas tegu on arvutiga või vajab ta doktor Vassiljevi abi. Vähkkasvaja on tema puhul erilised mõõtmed saavutanud.

Äkki ongi AI valmis?

Õnneks veel mitte.

Ka tehisintellekti juures on kõige tähtsam küsimus tulevikus aru saada, kas või millal masin valetab. Inimeste puhul suudab hea haridusega kollektiivsest haardest vaba olev kodanik vahet teha heal ja halval, õigel ja valel.

Kui me selles ebaõnnestume, on mõõtmatu jama majas. Kahjuks on jama majas ka praegu. Tallide puhastamiseks oleks Heraklest vaja. R2D2 või C-3PO robotid „Tähtede sõja“ filmist oleks vist ka parem lahendus kui praegune.