Seadus nagu kultusvestern

Eesti audiitorid on ootamisega harjunud. Esimest audiitortegevuse seadust tuli oodata ligi kümme aastat. Sestap pole iseenesest ka märkimisväärne, et kui Euroopa Liidu n-ö uus auditi direktiiv andis liikmesriikidele kaks aastat oma õigusesse vajalike muudatuste tegemiseks, tähtajaga juuni 2016, siis valitsusse jõudis eelnõu alles märtsis 2017 pärast Euroopa Komisjoni trahvihoiatust.

Sealt edasi oli protsess juba tempokas: 14. juunil võeti riigikogus kolmandal lugemisel seadusemuudatused vastu ning presidendi 22. juuni otsusega jõustub osa neist juba 1. juulil, enamik 1. septembril.

Seaduseelnõu pealkirjast hoolimata pole tegu pelgalt audiitorite kitsa ringi teemadega, vaid mitu neist puudutab ettevõtlussektori halduskoormust ja konkurentsivõimet ning kogu majanduskeskkonna usaldusväärsust. Kultusvesterni pealkirja laenates võib öelda, et olulisemate muudatuste hulgas leidub nii häid, halbu kui inetuid.

Aastal 2010 toodi seadusesse avaliku huvi üksuse mõiste ja sellega kaasnevad kohustused suurematele ettevõtetele, omavalitsustele, krediidi- ja kindlustusasutustele. Toona leidis seadusandja, et nende umbes 200 ettevõtte ja asutuse tegevuse vastu on avalik huvi nii suur, et need peavad looma täiendava sisemise kontrolliorgani auditikomitee, mille tegevusega kaasnes märkimisväärne ressursikulu ning ka kõrgemad auditi tasud. Nüüd on selgunud, et nii koormavate meetmetega avaliku huvi kaitsmine pole siiski otstarbekas ning ettevõtjate ja audiitorite veenmise tulemusel on avaliku huvi üksuse määratlust oluliselt muudetud. Alates 1. juulist jääb neid Eestisse vaid umbes 30: börsiettevõtted, krediidiasutused ja kindlustused. Auditikomitee moodustamise kohustus jääb siiski alles ka suurematele riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtetele.

Minimaalseks auditi lepingu kestuseks kehtestati kaks aastat. Selle aluseks oli hinnang, et tegemist on kasuliku sammuga nii avalikkusele, ettevõtjatele kui ka audiitoritele. Avalikkus ja audiitorid võidavad audiitori sõltumatuse suurenemisest. Kui seni pole olnud harvad olukorrad, mil ettevõtja survestab audiitorit väljastama ettevõttele soodsamat otsust, tuues esile võimaluse vastupidisel juhul järgnevaks aastaks teine audiitor palgata, siis nüüd olukord muutub. Ettevõtja omakorda võidab sellest, et tal ei tule igal aastal uuele inimesele sama baasinfot ettevõtte kohta jagada.

Ettevõtted hakkavad maksma 

Kahjuks toob uus seadus ka uued maksud ettevõtjatele. Nimelt suurendati oluliselt audiitorite järelevalve hinda ning jäeti selle eest tasumine ettevõtjatele, keda audiitor kontrollib. Praegune kulu kaetakse riigieelarvest.

On selge, et küsimuses, kas avalikes huvides järelevalve peaks kinni maksma kogu ühiskond, mis audiitortegevuse poolt tekitatavast ettevõtluskeskkonna usaldusväärsusest võidab või 8000 suuremat Eesti ettevõtjat, on tegu poliitilise valikuga. Valik tehti viimase kasuks, kuigi seadusesse jäi alles ka võimalus riigieelarvest järelevalvesse panustada.

Seadusandja selgitused küsimusele, miks peab järelevalve turuosaliste jaoks enam kui kaks korda kallinema, olid üldsõnalised. Vaatamata Audiitorkogu ettepanekutele ei lisatud seadusele mehhanismi, mis sunniks järelevalve korraldamisel ka kuluefektiivsusele mõtlema.

Viimase hetke muudatused on inetud

Ülaltoodud muudatused on need, mis ettevõtjaid tegelikult enim mõjutavad, seega oli asjaomaste jaoks üllatav riigikogus seaduse kolmanda lugemise ajal eelnõud tutvustanud majanduskomisjoni juhi Aivar Koka sõnavõtt, kes nimetas seaduse suurimaks saavutuseks 1500 väiksemale aktsiaseltsile aastaaruande auditeerimise vabatahtlikuks muutumist (osal neist säilib küll ülevaatuse kohustus).

Tegemist oli muudatusega, mis lisati eelnõusse vahetult enne selle teist lugemist 7. juunil, muudatuse kohta puudus igasugune sisuline debatt ning mõjuanalüüs ja seetõttu ei toetanud seda ei audiitorid ega eelnõu koostanud rahandusministeerium.

See on halb muudatus, kuna vähendab aktsiaseltsi kui institutsiooni usaldusväärsust, ning inetu on asjaajamise viis, kuidas see muudatus ära tehti.

Eestis tegutsevad ettevõtjad valdavalt kas aktsiaseltside või osaühingute kaudu. Need ühingu liigid on paljuski sarnased, ent aktsiaseltsi oluliselt suurem usaldusväärsus ärisuhetes tugineb neljale tegurile: suurem kohustusliku sissemaksega kapitalinõue, kohustuslik kolmeastmeline juhtimisstruktuur, kohustus aktsiate märkimiseks keskregistris ning kohustuslik audiitorkontroll. Piltlikult öeldes saab näha, kuidas nüüd kolme rattaga jäänud auto edasi sõidab ning kui tuleb kraavi- või otsasõit, on selgitamist palju, juhul kui asjaosalised ikka võimelised selgitusi andma on.

Ettevõtlus aktsiaseltsi vormis pole ühelegi ettevõtjale kohustuslik, sellega kaasneb pakett õigusi ja kohustusi. Tõsi on see, et Eestis pole vähe neid aktsiaseltse, mille tegelik äritegevus ei nõua selleks aktsiaseltsiks olemist, vaid vabalt võidakse toimetada ka osaühinguna. Tihtilugu on audiitorid need, kes seda ka ettevõtjatele soovitavad ning äriühingu juriidilise vormi muudatuse vormistada aitavad.

Põhjus meeldib veelgi vähem

Samavõrra murettekitav kui ilma mõjuanalüüsita tehtud muudatus ise, on ka muudatuse võimalik põhjus. Kahtlemata võis majanduskomisjoni esimeest ajendada siiras mure Eesti väikeettevõtjate käekäigu pärast. Aga võib ka olla, et tegu on majanduskomisjoni soovimatusega tegeleda aktsiaseltsi usaldusväärsuse õõnestamise asemel aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamise protsessi lihtsustamisega. Küünikud võiks isegi arvata, et põhjuseks võis olla majanduskomisjoni esimehele kuuluvad neli väikest aktsiaseltsi, mille kulude kokkuhoidu otsustati eelistada majanduskeskkonna usaldusväärsuse säilimisele.

Artikli algul viidatud kultusvesterni lõpuks saavutati eesmärk: hea sai varanduse, paha hukkus ja inetu sai õppetunni. Loodame, et tulevaste audiitorkontrolli seadusandluse muudatuste puhul pole enam spagetivesterni analoogiaid vaja tuua – režissöör Sergio Leone looming pakub selleks võimalusi küll.