Talviku tardumine

See on kurb, sest formaalselt Vabaerakonda mitte kuuluv Talvik rikastas Eesti poliitilist maastikku viisil, millest aina ümmargusemaks, üheülbalisemaks ja üüratumalt igavaks muutunud poliitkultuuris oli ja on valusalt puudu. Tema karedakooreline korruptsioonivastane hoiak mõjus nagu värske tuulepuhang sumbunud ruumis, kus kõik igava koosoleku lõppemist oodates haigutust käeselja taha varjavad.

Talvik on ainuke korruptsioonikomisjoni juht, kelle nime avalikkus teab ja kes sellel ametikohal ka midagi ära tegi. Talviku ühemehebänd oli Vabaerakonna kaubamärk ning see märk käis täitsa hästi ka maailmavaate eest, mis pole siiamaani tahtnud mingit kindlamat kuju võtta.

 

Kuivast trennist ei piisa

Pruukis aga Talvikul korruptsioonikomisjoni esimehe kohalt lahkuda ja lasta ennast erakonna esimeheks ära valida, kui saabus vinduv vaikus. Enne krõbedalt korruptante kostitanud mees oleks nagu keele alla neelanud. Kõik need, kes lootsid, et vassijad ja vusserdajad nagu ennegi valusamalt pihta saavad, on pidanud pettuma.

Noh, võib-olla on Talvik kuskil suvepikendusreisil või laseb enne sügisese hooaja käimatõmbamist niisama leiba luusse, aga seda ei oleks ta pidanud erakonna esimehena küll sündida laskma, et Vabaerakond kohalikud valimised vahele jätab. Kõik see „Vali inimene, mitte part“-jutt on nii tule-eile-meile, et võtab ohkama. Kahe tooli seadust võib pooldada ja mitte pooldada, aga ta kehtib, pole parata. – Tahate ära muuta? Siis peate vist võimu juurde pääsema, head vabaerakondlased.

Vabaerakonna arusaamist, et kohalikel valimistel peaksidki osalema ainult valimisliidud ja mitte erakonnad, on avalikkusele vahendanud Altosaared ja Ojangud, mitte Talvik ise. Seegi on rohkem selline sihitu jauramine. Valimisliidud on ka keelatud olnud, kahtlemata võib arutada, kumbapidi õigem on – aga kui erakond ei lähe valimistele mitte erakonnana, vaid pihustab ennast vabatahtlikult laiali liitude ja liidukeste vahel, siis paistab see kõrvalt vaadates kinnisilmi katuseservalt tühjusse sammumisena. Valimiskünnise ületamisega oleks probleeme nii või teisiti, aga kes enne mängu käed tasku surub ja ise kõrvale astub, ei pruugi järgmises ringis, riigikogu valimiste aegu, enam tänaseski vormis olla. Poliitikas kipub kuivast trennist väheks jääma.