Inimene vajab notarit

Teravalt kriipis silma 18. septembri Äripäevas ilmunud juhtkiri, kus kurdeti, et Eestis on liiga palju tehinguid, mille pärast peab notaris käima.

Äripäeva ettepaneku kohaselt võiks kinnisvaratehingud, vähemalt väiksemamahulised, olla notariaalsest vorminõudest vabad. Arusaadav, et see seisukoht esindab tihti tehinguid sõlmiva ettevõtja arvamust. Paraku unustatakse ära tavaline Eesti inimene (ehk valdav enamik), kes vajab kaitset nii ebaõigluse kui pettuste eest. Temale muutub õigusnõuanne kättesaamatuks, seevastu kui suurfirmadel on juristid enamasti enda palgal ja advokaadid telefonikõne kauguses.

Valik seisneb selles, kas kulutada õiglusele ja õigusele notaris käies tund-paar ja mõõdukas summa enne tehingut või käia aasta-paar kohtus ja kulutada sellele oma säästud pärast tehingut. Tõsi, osa ei jaksagi kohtus käia – kellel ei jätku raha lõivudeks ja advokaadile, kellel teadmist, kes jõuab enne ära surra. Isegi väikesemahuline kinnisvaratehing on suure sotsiaalse mõjuga, eriti kui tegu on inimeste elukohaga. Just seetõttu pole paljudes Euroopa riikides kinnisvaratehingud vabad, vaid riik on otsustanud, et mõlemal poolel on õigus saada erapooletut juriidilist nõu, põhjalikku kontrolli ning korrektset asjaajamist, mida korraldab ja tagab notar. Riikides, kus seda pole, on kohtuvaidlusi kordades rohkem. Näiteid pole vaja kaugelt otsida – Lätis lõppevad paljud kinnisvaratehingud pika kohtuteega.

Maailmapank avaldab igal aastal kinnisvaratehingute võrdlust riigiti, kus võetakse arvesse nii rahakulu, ajakulu kui muid tegureid. Eesti on selles tabelis kõrgel kohal. Tehingu vormistamise kulud on Euroopa keskmisest 10 korda väiksemad ehk ühed Euroopa madalamad. Notaritehingu ootejärjekord on Eestis kaks-kolm päeva ning tehingu kuluks on keskmiselt 0,4 protsenti tehingu mahust. Äripäeva näiteks toodud eeskujuriikides Lätis, Soomes ja Rootsis on kõigis kinnisvaratehingud kulukamad. Ka lihtsuse ja bürokraatia vähesusega teeme neile riikidele silmad ette, seda on kiitnud ka siin tehinguid teinud välismaalased.

Notarid on ettepanekutele avatud. Kindlasti saab üheskoos arutades asju paremaks teha. Aga mul on siiski ettepanek, et kui on tõesti soov midagi muuta, siis võiks alustada probleemide kaardistamist selliselt, et see kajastaks eri ühiskonnaliikmete vaateid. Mis ühe jaoks on tüütu probleem, on teistele päästev lahendus.