Laske pensionisambast lahkuda!

Mulle ei meeldi kohustuslik kogumispension. Kellelegi ei meeldi riigi poolt pealesurutud kohustused. Võiks olla üksnes riiklik pension nagu vanasti, et riik peab mind üleval, kui vanaks jään. Samas olen tänulik, et kogumispensionite süsteem omal ajal ellu kutsuti, sest mõistlikku alternatiivi lihtsalt pole. Vanad ajad on möödas ja enam kindlasti tagasi ei tule.

IRLi juht Helir-Valdor Seeder tegi hiljuti ettepaneku kohustuslik kogumispension ära kaotada. Paraku ei kirjeldanud ta võimalikke tagajärgi – ilma pensioniea või maksude tõstmiseta, teistest eluvaldkondadest raha ümbersuunamiseta või laenu võtmiseta jääksid tulevased pensionärid nälga. Kahetsusväärselt viiksid pikemas perspektiivis nälgimiseni ka loetletud meetmed, sest paratamatult tooksid need tulevikus kaasa majanduse ja ühes sellega ka rahva ostujõu kokkuvarisemise.

Meeldib see või mitte, kui soovime pensionipõlves vähegi mõistlikku äraelamist, siis säästmisest me ei pääse. Inimeste oodatav eluiga kasvab ja sündide arv jääb alla rahvastiku taastootmise taseme. Selle tulemuseks on maksumaksjate arvu  vähenemine. Oodatav riiklik pension on  paarikümne aasta pärast üksnes 20–25 protsenti keskmisest palgast. Minimaalse mõistiku toimetuleku lävendini, milleks Euroopas peetakse 40 protsenti, saame jõuda üksnes koos kogumispensioniga. Sealt ülespoole, uuringute kohaselt inimeste endi loodetava 70 protsendini, saab jõuda vaid vabatahtlike säästude toel.

Ebapopulaarne, kuid remonditav

Inimeste kriitika kohustusliku kogumispensioni tulemuslikkuse kohta on põhjendatud. Fondide tootlus peaks kõrgeid tasumäärasid silmas pidades olema märksa parem. Samuti oleks võinud riik alustada kogumispensionite remondiga juba aastate eest, kui hakkas ilmnema, et loodud lihtne süsteem on samas ka paindumatu ega vasta paljude pensionikogujate ootustele. Selles valguses on inimlikult mõistetavad ka üleskutsed kogu teine pensionisammas üldse kaotada, kuigi fondide tasumäärad on tänaseks kukkunud ja  paindlikkust on kõvasti lisandunud. Hea on see, et ruumi pensionisamba remondiks on küllaga. Halb aga see, et usk pensionisamba vajalikkusesse on aastatega nii kõvasti kannatada saanud, et remondi asemel räägitakse juba kohustusliku kogumispensioni kaotamisest.

Teise samba kinnipaneku idee kõrval on pensioniühistu Tuleva teinud üleskutse muuta pensionisüsteemi väljamaksete süsteemi ja kaotada eluaegsuse põhimõte, mis piirab inimestel pensionisambast raha korraga välja võtta

Seadus sätestab, et inimene, kes on kogunud pensionisambasse rohkem kui 50 rahvapensioni määra jagu sääste, peab sõlmima eluaegse kindlustuslepingu. Väiksemate summade korral ja  samuti suurte summade puhul üle 700 rahvapensioni määra toimuvad väljamaksed otse fondist.

Tuleva põhjendab piirangu kaotamist sellega, et inimesed oskavad ise oma rahaasju planeerida, pensionärid ei raiska oma raha ja nii ei tohiks riigil olla õigust sekkuda inimeste poolt pensionipõlveks kogutud raha  kasutamisse. Paraku on jäänud paar aspekti tähelepanuta.

Esiteks unustavad idee propageerijad, et töötaja paneb pensionisambasse ise 2 protsenti ja riik lisab sellele 4 protsenti palgast. Nii on inimese enda osa 1/3 ja riigi investeering 2/3. Arusaadavalt annab see riigile sõnaõiguse tingimuste üle, mis eesmärkidel tohib raha kasutada. Piirangu õiguspärasust analüüsinud õiguskantsleri hinnangul on see seaduspärane. Riik teeb investeeringu inimese pensionikontosse lähtuvalt eeldusest, et seda raha kasutatakse vanaduspensioniks. Teadupärast on see regulaarne väljamakse tööturult eakuse tõttu lahkunud inimesele.

Teiseks ei ole piirang seotud mitte kartusega, et pensionärid oma raha raiskaksid, vaid vajadusest tagada inimesele pensionimaksed elupäevade lõpuni sõltumata elueast. Uuringud  näitavad nii Eestis kui ka mujal üsna üheselt, et pensionile jääjad alahindavad oma oodatavat eluiga 25–30 protsendi võrra. Inimene võib olla küll suurepärane rahaasjade planeerija, kuid teadmata, kui kaua ta täpselt elab, on sellest oskusest vähe kasu. Eluaegse kindlustuslepingu puhul riskid kindlustusandjate poolt ühendatakse ja nii tagatakse eluaegsed väljamaksed kõigile. 

Iga säästmine pole pension

Kui kaotataks ära pensioni eluaegsuse ja väljamaksete regulaarsuse põhimõte, ei oleks enam tegemist pensioniga, vaid lihtsalt riigi poolt peale sunnitud säästmisega. Kindlasti ei oleks riigil mõistlik sinna sotsiaalmaksu arvel omalt poolt sissemakseid teha, sest raha kasutamise eesmärk ei ole määratletud. Eluaegsuse põhimõtte kaotamise asemel oleks otstarbekam juba lõpetada kogu kohustuslik kogumispension tervikuna. Nii saaksime kohe vähendada sotsiaalmaksu või suurendada praegusi pensione. Samuti jätaksime inimestele alles 2 protsenti nende palgast, mida väiksem osa suunaks säästudeks, enamus aga tarbimisse. Seeläbi kasvaks majandus ja ühes sellega ka riigi maksutulu. Samas ei ole see kahtlemata ühiskonna jaoks jätkusuutlik ja, nagu kirjutatud, jääksid tulevased pensionärid nälga. Seega, kohustusliku kogumispensioni kaotamine on täiesti vastutustundetu mõte.

Ühiskonnas on pettumust pensionisamba suhtes palju. Tuhka peavad endale pähe raputama nii finantsteenuste osutajad kui ka riigi esindajad. Siiski, nagu viimastel aastatel näha, pingutatakse nii süsteemi reformimise kui ka klientide usalduse tagasivõitmise nimel kõvasti. Usun, et lahendusi on võimalik koostöös leida.

Samas oleks otstarbekas anda neile vanemaealistele, kel koguneb pensionisambasse väga vähe raha, õigus pensionisambast lahkuda, tagastades mõlemale, nii inimesele kui ka riigile, nende sissemakstud osa ning kohelda pensionäri nagu tal poleks teist sammast kunagi olnudki.

Samuti oleks mõistlik rahuldada pensioniühistu Tuleva ettepanek ja lubada tulevikus pensionikogujal oma investeering pensionile jäädes täies ulatuses kohe välja võtta. Seda arusaadavalt tingimusel, et inimene tagastab riigi osa sissemaksetest. Kui inimene ei soovi riigi kaasabil kogutud raha eluaegseks pensioniks kasutada, oleks riigi makstud osa tagastamine õiglane nii riigi kui ka pensionikoguja vaatenurgast.