Ravikindlustus: kraavis või soos?

Meie tervishoiuteenuste rahastamise poliitiliseks alustalaks valiti kindlustuspõhimõte: terviseteenuseid saab inimene siis, kui ta on ise tasunud või tema eest on tasutud ravikindlustusmaksu ehk siis teisisõnu, inimene ise osaleb kindlustusressursi kogumises.

Teiseks poliitiliseks põhimõtteks kinnitati solidaarsus konkreetsetes raamides. Esiteks, lapsed kui tulevased maksumaksjad loetakse kindlustatuks, ja teiseks – sõltumata ravikindlustusmaksu suurusest (st inimese palgatasemest) saavad kõik kindlustatud võrdselt ravikindlustuse kaudu rahastatavaid arstiabi teenuseid.

Ühtlasi mõisteti, et mittetöötavate ja ravikindlustusega hõlmamata isikute kindlustamiseks tuleb rakendada teist printsiipi – ühiskondlikku kokkulepet. Selle raames tasub riik ravikindlustusmaksu konkreetsete isikute eest, nt pensionärid, puuetega inimesed. Selliste eelduste põhjal arvutatigi ravikindlustusmaksu tänane suurus.

Ootus oli, et iga inimene hakkab teadvustama, et tervis on kõige kallim vara ja selle eest peab ise seisma. Samuti eeldati, et kindlustusprintsiip suunab inimesed mõistmisele, et tervis, eriti hea tervis on investeering ja see maksab. Ja lõpuks – raviteenusele personaalse hinna tekkimine teeb arstiabiteenuste korraldamise ja juhtimise läbipaisvaks, tõhusaks ning ühteviisi arusaadavaks nii inimesele kui ka arstiabi osutajale.

Taheti parimat, aga välja kukkus...

Kahjuks juhtus nii, et peaaegu ravikindlustuse rakendamise esimesest päevast peale tekkis surve tekitada ravikindlustatutega nn võrdsustatud isikud sellisel moel, et riik ei kõssagi omapoolse kohustuse täitmiseks kokkulepitud kindlustusprintsiibi järjekindla rakendamise teemal.

Sotsiaalmaks on töötaja edasilükatud palk tulevaste sotsiaalsete riskide maandamiseks. Seega, see on inimesega kokkulepitud palga osa tema tulevaste ravivajaduste korvamiseks.

Meil aga hakati ausate palgamaksjate edasilükatud palga arvel tasuma laia rinde võrdsustatud isikute raviteenuseid. Enamgi veel, ei ole viitsitud laiendada kindlustatuse põhimõtteid võimaluste mitmekesistamise kaudu.

Seetõttu püüavadki ettevõtjad sotsiaalmaksu minimeerida nii, nagu oskavad, aga raviteenuseid soovitakse siiski võimalikult kiiresti ja kvaliteetselt. Suurimad kannatajad on selliste ettevõtete tööandjad ja nende töötajad, kus minimeerimine on võimalik ainult ühel moel: hoida palgakasv kinni. Mulle on arusaamatu, kuidas tööandjad ja ametiühingud on selle alla neelanud.

Tulemus on siis see, et me ei mõista enam, mis on ravikindlustus ja mida tähendab solidaarsus.

Mida teha?

Järelikult peaks esmane ülesanne olema tänase, eelkõige ideoloogilises mõttes pankrotis oleva süsteemi ümberkorraldamine, aga mitte raha juurdetoomine. Seejuures peab ka tervishoiusüsteemi tervikuna korrastama, muidu oodatud tulemust ei saa. 

Tervishoiusüsteemi korrastamisega saame oma tervishoiusüsteemi tee peale tagasi, raha lihtsalt juurdetoomisega aga süvendame süsteemseid probleeme ja liigume sohu, kust väljapääsemine on lõpmata kallis.

Tänane põhiküsimus võiks olla: kas me oleme sotsiaalse ravikindlustuse sedavõrd ära lörtsinud, et on saabunud aeg sellest loobuda. Ehk siis:

- loobuda sotsiaalmaksu ravikindluse osast; seeläbi tööjõumaksud vähenevad ja palgasaajate sissetulekud peaksid suurenema;

- haigekassa baasvahendid formeeritakse eelkõige riigieelarve vahenditest ja see korraldab raviteenuste kättesaadavuse eelkõige mittetöötavatele inimestele; see viitab teiste üldiste maksude tõstmisele, kuid mistahes lahendus on õiglasem kui tänane süsteem;

- töösuhtes isikutele tuleb julgelt rakendada isiku- ja ettevõtlusvabadusi austavaid ning laiendavaid ja nii tööandjaid kui ka töötajaid motiveerivaid lahendusi individuaalsete ravikontode ning erakindlustuse kaudu.