Ka riik saab olla ettevõtlik

Miks on suured ja mõjukad firmad nagu Facebook ja Google tekkinud just Ameerikas? Mis teeb ameeriklased palju innovaatilisemaks kui Euroopa? Kas äkki pakutakse USAs start-up’idele mingeid erapankade finantstooted, mis pakuvad kõrge riskiga ettevõtetele laenusüste? Või arenevadki sealsed gasellid pelgalt selle tõttu, et maksukoormus on väiksem?

Hiljuti maineka Leontiefi auhinna saanud professor Mariana Mazzucato on just seda küsimust uurinud. Ta kirjutas raamatu “Ettevõtlik riik” just selleks, et Eestiski levinud puudulikku narratiivi lollist ja laisast riigist ning nutikast erasektorist ümber lükata. Eesti ettevõtjad, kes õhukest riiki ihalevad, peaks küsima, kes või mis rahastas tõeliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamist USAs. Mazzucato selgitaks neile, et vidinad, mis meie nutitelefonid tegelikult nutikaks teevad – ehk siis internet, mobiilside, GPS, mikrokiibid, Siri ja puutetundlik ekraan – on tegelikult kõik riigi rahastatud.

Kui USA valitsusasutused ei oleks andnud innovatsiooni toetamiseks jaoks raha, siis ei oleks meil täna nutitelefoni. Seega, riik ei olnud mitte pelgalt passiivne äri võimaldaja, vaid aktiivne osaline teadusavastuste muutmisel kommertslikult tasuvaks ning tihti ka strateegiliste innovatsiooniharude looja.

Väikeettevõtete toetused

USA firmasid on oluliselt aidanud valitsuse rahastatud programmid väikeettevõtetele. Nii näiteks aitab Small Business Innovation Research (ehk SBIR) programm teatud väikeseid ettevõtteid teha kallist uurimus- ja arendustööd (R&D). Teine riigiprogramm, mis suures osas Ameerika väledaid gaselle aitab, on Small Business Technology Transfer programm (ehk STTR), mis koordineerib föderaalse innovatsiooni uurimus- ja arendustööd koos erasektoriga. See programm hõlmab erasektori kui avaliku sektori koostööd (PPP partnerlusi), ja õhutab koostööd väikefirmadele mõeldud investeerimiserakapitali ja mittetulunduslike uurimisasutuste vahel. See mudel nõuab, et väikefirma töötaks ametlikult koos uurimisasutusega, et aidata teaduslikke avastusi muuta turukõlbulikuks innovatsiooniks.

Kuna riskikapital otsib väga lühikese tagasitootlusmääraga investeerimisvõimalusi, ei ole nende lühike tähelepanuvõime suurte innovaatiliste läbimurrete jaoks piisav. Riigi eelis erasektori ees innovaatiliste leiutiste toetamisel ongi see, et riigil on palju pikem riskitaluvus: 15-20 aastat. Riigiprogrammid on ulatanud oma abistava käe just siis, kui erakapital ei julge veel investeerida. Neile olid kas riskid liiga suured või ei lubanud investeering kasumit vaid paari kiire aasta jooksul.

Näiteks nanotehnoloogia tõestab, et tihti tuleb just riigilt strateegiline visioon, kus suunas areneda. Sama kehtib ravimite kohta – tervelt 75 protsenti uutest innovaatilistest ravimitest on valitsuse rahade eest leiutatud.

Liiga palju hästi toidetud lapsukesi?

Kui Eesti ärimehed seavad meile USAd innovatsiooni toetamisel eeskujuks, siis rääkigu nad ka ausalt sellest, kuidas sealsed teaduslahendused rahaliselt edukaks innovatsiooniks said. Hoopis riik on käitunud riskialtilt, panustades maksumaksjate raha riskantsetesse investeeringutesse, kus puudub selgus selle võimalikus kommertsväärtuses. See on aga hoopis vastupidine jutt kui see, mida Eestis laisast riigiametist ja hulljulgetest erainvesteerijatest räägitakse.

Praegu on USAst kui õhukese riigi eeskujust üldse kohatu rääkida. Tõi ju soss-sepast ärimehe Donald Trumpi võimule just see protestifenomen, et peaasjalikult innovatsiooni tõttu ja automatiseerimise käigus töö kaotanud inimesed ei leidnud endale enam majanduslikku rolli. Nende sissetulek kahanes, head töökohad haihtusid ja meeleheide oligi platsis. Neile oleks hädasti mõnda riigi pakutavat ümberõppe- või mujale kolimise programmi vaja läinud. Sama kehtib Eestis – ettevõtlikku riiki on vaja rohkem, mitte vähem.

Paljud Eesti ettevõtjad kiruvad süsteemi, mis võtab „inimestelt raha ära ja siis pakub neile tasuta teenustena tagasi“ osutades, et „vahepeal on veel „administreerimiskuludena“ suur osa sellest rahast juba ära kasutatud või tuuri pandud“. Kas on ikka nii, et inimesed ei vaja neid nn tasuta asju? Kas Eestis on tõesti liiga palju haridust ja tervishoidu, kõbusaid vanainimesi ja hästi toidetud lapsukesi? Ka valitsuse rahastatatud innovatsiooniprogrammid kasutasid maksumaksja raha, ning evisid administeerimiskulusid.

Suurima ebavõrdsusega riike Euroopas

Eesti peab aru saama, et ilma kõrge kvaliteediga inimkapitalita ei saa innovatsiooni luua, mis ongi üks majanduse mootoreid. Just need tasuta teenused ongi kindlustanud selle, et väike ja USAst viis korda vaesem Eesti on suutnud USAga võrreldes pakkuda sarnase tasemega sotsiaalset heaolu. Eesti ebavõrdsuse indeks ehk Gini koefitsient annab aga aimu, et riigi rahastatavaid programme peaks veelgi tõhusamaks muutma, et heaolu laotuks endiselt ühtlasemalt Eesti elanikele, nii maal kui linnas. Innovatsiooni varjukülg ongi kahjuks sissetulekute ja varanduslik ebavõrdsuse kasv.

Oleks tore, kui Eesti riik panustaks USA eeskujul samuti idufirmadesse ja saaks paarikümne aasta pärast idufirmadesse tehtud kulutused kopsaka protsendiga tagasi. Just selleks, et globaliseerumise käigus kaotajaks jäänud täiendhariduseta kaevureid ja endisi tehasetöölisi 21. sajandisse aidata. Räägitakse USAs ju tõsimeeli sellest, et Facebook, kes meie tasuta saadud andmeid silmagi pilgutamata sularahaks vahetab, võiks meile kõigile palka maksta.