Nunnust nohikust kasvas ärimiis

Michael Burryt kujutan ma ette peamiselt filmi "Suur vale" ("The Big Short") ehk siis Christian Bale’i kehastatud tegelaskuju järgi. Bale keelas päris Burryle veel mitu vinti peale, nagu filmis vaja ongi, et loodud kontsentraat-konspekt osutuks meeldejäävaks. Ta joonistas filmikeeli investori ja fondijuhi, kes näeb arvude taga midagi, mis vääramatult tuleb, aga pole veel tulnud. Jagab matsu, aga selgitab oma mõtteid teistele nii ujedalt ja segaselt, nii et tema uskumajäämisega on tükk tegu – isegi kui kõhutunde pealt aimata, et just see mees teab, mida räägib.

See sissepoole pöördunud pilk, mille järgi ma päris Burryt üldse mäletan, tuli Bale’il suurepäraselt välja. Samasugust sissepoolekäänatust olen märganud noores Talpsepas. Nii vaatavad inimesed, kes näevad seda, mida teised ei näe.

Idealist, kes ootab kõige kuradile minekut

Burry panustas langusele, sellele, et kriis tuleb ja kõik lendab kuradile. 2008 see tuli ja maailm sai teiseks. Kriisi, kollapsit, kokkukukkumist ootab ka Talpsepp oma Etalon Varahalduse strateegiaga. Ainult et millegipärast pole see suur õnnetus, mida Talpsepp ootab, ikka veel kätte jõudnud, kuigi Brexit juhtus juba ära ja Trump saigi presidendiks. Kuna varingud viibivad, on Etalon karmis miinuses ja need, kes sinna raha pannud, vaatavad Talpsepa otsa ilmselt sama mõistmatult kui Burry kaaslased ja partnerid siis, kui too tegi ettepaneku panustada maailmamajanduse kokkukukkumisele ja pankade vastu.

Mulle tundub, et ei filmi- ega päris Burryt kannustanud tegelikult üldsegi rahategemise soov. Sedasorti nohikud on päriselt ja südames alati pigem idealistid. Neid köidab küll mängu ilu ja mänguga seotud risk, aga nad ei mängi isegi mitte võidu peale, ammugi mitte raha peale. See, mis neid käima tõmbab, on intellektuaalne lõbu, omaenda vaimsete võimete proovilepanek. Teatavat idealismiannust tunnetasin kunagi ka Talpsepas, kui ta oli veel selline uje, natuke nurgeline ja pelgas pisut meediat.

Nüüd on ajad muutunud ja Talpsepp koos nendega. Ta vaatab otse kaamerasse, mitte kuhugi sissepoole. Investeerimine on popp värk ja kõik need, kes oskavad seda hästi või kas või natukene, on tehtud mehed ja naised. Noored inimesed – ja mitte ainult noored – vaatavad neile alt üles, sest rikkaks saada tahab igaüks. Talpsepast on saanud kõva guru, kes esineb meedias veel vaid väga väikese pingeannusega ning kasutab meediat koguni enda huvides ära. Kui on ikka vaja seda Singapuri konverentsi müüa, siis kõlbab promo tegemiseks isegi Russia Today, kõigist teistest kanalitest rääkimata. Mis tahes reklaam on hea reklaam. Rassisimiskandaal müüs nagu loom, ja ilmselt loobus Talpsepp Marc Faberist üksnes selle pärast, et mõni teine kõva mees oleks Faberi pärast tulemata jätnud.

Aga siis tuli mängu kavalus

Viimati märkasin, et Börsihai mängus investor Toomase vastu perutab kõige eest seesama Talpsepp lausa 77protsendise tootlusega. Lingutasin imetlevalt kõrvu – näe, oskab mees, oskab! Et aga Etaloni investorid säärast tootlust näeksid, peab enne kõik kuradile käima – ei tea, kaua nad peavad veel ootama? Või juhtub sedasi, et Talpsepp kraabib oma kasumi Singapuri konverentsiga ilusti kokku, aga Etaloni käekäiku panustamiseks pole tal lihtsalt eriti aega? Kui ma oleksin ise Etaloni panustanud, oleksin ausalt öeldes vihane vaadates, kuidas mu raha põleb.

Aga selgub, et ka seal Börsihai mängus asi nohikuidealismist tegelikult päris kaugel. Talpsepp on tõesti megatootlusega kõige ees, aga ta on endale teinud ju terve posu kontosid. Kõik need Talpsepa kontod hajuvad tabeli peale ilusti ära: jagub nii etteotsa, keskpaika kui ka täitsa lõppu. Sisuliselt on mees lihtsalt teistest rohkem loteriipileteid ostnud. Geniaalne? Vaat ei teagi. Minu imetlus igatahes hajus, kuigi investor Toomas selgitas, et see mitu kontot on tegelikult lihtsalt kõigi oma võimaluste maksimaalne ärakasutamine ja Talpsepp olevat seda strateegiat teistelegi soovitanud.

Ja kui ma nüüd kokku panen Etaloni miinuse, Börsihai loteriikontod ja Singapuri konverentsi, siis tuleb mulle meelde hoopis Tiit Piibeleht Eduard Vilde „Pisuhännast“, keda laiem publik mäletab ilmselt Urmas Kibuspuu kehastatuna 1981. aasta telelavastuse järgi. Mitte et Talpsepa kirjutatud luuletustest midagi teada oleks (Eduka Eesti konkursil on ta osalenud, oskab kirjutada küll) või et tema jalas oleks eri värvi sokke märgatud (standardiks on saanud kikilips, ei rohkem ega vähem), aga kavaluse mõõde on kunagisele nohikust idealistile igatahes lisandunud.

Kavalusele ei pea tingimata pluss- või miinusmärki ette lisama. Oluline oleks vahest lihtsalt see, et viimnegi idealism kaduma ei läheks ja et Singapuris esinevatele tähtsatele meestele näiteks Etaloni investorite rahaga kosja ei mindaks. Kibuspuu kehastatud Piibelehe veetlust äiapapa raha eest naisemeheks saamine ei kahjustanud, aga Talpsepal tuleb kord Etaloni investoritele ikkagi silma vaadata.