Kas lühem töönädal tasub end ära?

Tööandja poolelt suurendab lühem töönädal kulusid, ent parandab töö kvaliteeti. Lühem töönädal, mille tõenäoliselt tuntuim kasutaja Eestis on Elisa, pole uus teema. Esimesed kaasaja ettevõtted võtsid 32tunnise töönädala kasutusele tosina aasta eest.

40tunnine töönädal on jäänuk saja aasta tagusest industriaalmaastikust. Selle lõi president Theodore Roosevelti ajal Francis Perkins, et kaitsta vabrikutöölisi ülekoormuse eest. Tänapäeva tootlikkus on oluliselt suurem. Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi uuringu kohaselt on tootlikkus kasvanud poole sajandiga tohutult – 1950. aastatel 40tunnise töönädalaga tehtud töö saab tänapäeval tehtud kõigest 11 tunniga.

Ent töönädal pole lühenenud. Sellel on erinevaid põhjuseid, olgu selleks töötajate kasvanud iha kiire heaolu järele või teiselt poolt ettevõtete omanike isu kasvatada kapitali ja selle tootlikkust varasemast rohkem ja kiiremas tempos.

32tunnisele töönädalale – ei ole vahet, kas räägime neljast kaheksatunnisest või viiest 6,5tunnisest päevast või hoopis paindlikust tööajast, mille puhul loevad tagumiktundide asemel tulemused – leidub vähe mõistlikke vastuargumente. 

Rootsi valus kogemus

Siiani tuntuim eksperiment tehti Rootsis, kus Göteborgi ühe vanadekodu töötajad tegid 2015. aasta veebruarist 2016. aasta lõpuni kuuetunniseid tööpäevi, kusjuures hoolimata tööaja vähendamisest jäi töötajate palk endisele tasemele. Katse näitas, et haiguspäevade arv vähenes ligi 5 protsenti ning töölt puudumiste hulk veidi enamgi.

Veel olulisem: õdede hinnang oma energiatasemele ja motiveeritusele kasvas hüppeliselt. Lühema töönädalaga õed hakkasid telerivaatamise asemel veerandi võrra rohkem sporti tegema, sest vaba aega oli rohkem. See omakorda vähendas kaela- ja seljavalu üle kurtjate arvu.

Katse lõppes kurvalt, sest kui töötajad pidid pärast siirduma tavapärase 40tunnise töönädala juurde, langes nende motivatsioon ja halvenes tervis. Samuti nad tajusid ebaõiglust: pärast katse lõppu pidid nad tegema harjumuspärase raha eest varasemast rohkem tööd. Loodetud kulude kokkuhoidu projekt ei toonud. See-eest lõi projekt 17 täiendavat töökohta ja sellega hoopis tõstis tööjõukulusid.

Töö on tulemuslikum

Lühema töönädala majandusliku tasuvuse eeldus on tulemustel põhinev palgasüsteem. Sel juhul alandab lühem töönädal tööandja kulusid, sest töötaja tulemuslikkus on tavapärase 40tunnise töönädala veetja omast kõrgem: ega töökoormus tegelikult viiendiku võrra vähene – tavapärasele üsna lähedane tööhulk tuleb ikka seljatada. Uuringud näitavad, et lühema töönädala puhul valivad töötajad targemalt, millega tasub tegeleda ja millega mitte.

Sellele lisandub veel üks tahk. Töötajaskond nooreneb ning aastatuhandevahetuse lapsed eeldavad ja eelistavad varasemast rohkem paindlikkust. Pealegi võimaldab lühem töönädal valida vabamalt tööaega ja -keskkonda.

 

Kirjeldatud positiivsed küljed ilmnevad ainult juhul, kui töötaja on motiveeritud veetma kvaliteetset tööaega. Kui töötaja huvides on veeretada tunde tasapisi õhtu poole, pole eriti suurt vahet, kas ta teeb seda 6,5 või 8 tundi päevas. Motivatsiooni puudumine kajab kohe vastu madalamas tulemuslikkuses, kokkuhoid jääb olemata ning majandustulemused kukuvad kolinal.

Toimib vaid heaoluühiskonnas

Siin tulebki mängu veel üks tegur: lühem töönädal eeldab, et inimesel on hädavajalik elatustase ning ta saab inimväärset palka.

Arenenud heaoluühiskondades on juba mõnikümmend aastat aeg kärpida saamahimu ja ahnust ning võtta ligimestele rohkem aega, sest meid ümbritsevate töövahendite nutikas kasutamine võimaldab meil töötada üha vähem. 

Lühem töönädal toimibki nendes ühiskondades, mis väärtustavad inimeste tervist ja sotsiaalset heaolu säästetud või teenitud rahast rohkem. Kas ka Eesti kuulub nende ühiskondade hulka? Kahtlustan, et praegu veel mitte, ja loodan, et lähemate aastakümnete jooksul jõuame sinna.