Lõpetame pensioniga pillamise

Imestasin meie pensionisüsteemi üle juba kümne aasta eest – kui kuuekümneselt hakkasin pensionit saama. Mulle tuli üllatusena, et kuigi käin täiskohaga tööl edasi, makstakse mulle ka täispensionit. Minu teada on paljudes meist hulga rikkamates riikides nii, et kui tahad pensionit saada, pead töölt ära tulema. Ja nüüd meie, vaene väike Eesti, jaksab oma tööl käivatele pensionäridele täit pensioni maksta?! Minule see muidugi meeldis – hakata järsku, vanast peast, kolmandiku võrra rohkem raha saama – pension oli justkui igakuiseks preemiaks ja viie aastaga suutsin selle eest autoliisingu välja maksta. Aga riigi seisukohalt tundus see mulle siiski pillav.

Juhuslikult lugesin ajakirjast Imeline Ajalugu, kuidas selline veider ja harvaesinev pensionisüsteem tekkis: aastal 1993 olid ägedad pensionäride meeleavaldused, mis jõudsid Toompea lossi ette; pensionärid kaebasid, et nad ei suuda ära elada 260 krooni suuruse pensioniga (seda nimetati tollal elatisrahaks). Siis, 16. jaanuaril, jõudsid peaminister Mart Laar ja sotsiaalminister Marju Lauristin pensionäride esindajatega kokkuleppele, et pensione ei suurendata, aga töötavatelt pensionäridelt ei võeta ka nende nn elatisraha ära.

Miks selline veider otsus? Selline pillav pensionisüsteem? Ja miks see ikka veel püsib?

Loogilisem ja õiglasem oleks ju variant, kus pensionit ei maksta neile, kes suudavad veel töötada (ja kellel töökoht on), ja sellest tuleva kokkuhoiu arvel suurendatakse pensione mittetöötavatel pensionäridel? Sest niisugusest otsusest, nagu siis tehti, võitsid ju ainult tööl käivad pensionärid; need kõige väetimad ja vaesemad ei võitnud ju midagi? Võib-olla mäletaks veel Marju Lauristin tolleaegseid kaalutlusi ja põhjendusi, aga kõige lihtsam ja loogilisem vastus on, et ükski partei ei julgeks töötavate pensionäride pensioni kallale minna, sest nemad on ühed aktiivseimad valijad; niisugune otsus  tähendaks poliitilist enesetappu.

Meil ei ole (või on õige kasinalt) sihipäraselt suunatavaid maksutulusid. Kui aga teeks nüüd säärase „ümberkantimise”, et riik loobuks pensionit maksmast töötavatele pensionäridele ja samas võtaks endale kohustuse tagada hooldekodude asukate kulud, mida nad oma kasinast pensionist maksta ei suuda? Et seda vahet pensioni ja hooldekodu arve vahel ei peaks maksma vanade lapsed või laste lapsed? Nii nagu see ju enamasti arenenud majandusega riikides on? See kindlasti ei vähendaks vanade inimeste indu tööl käia: pension on niikuinii elamiseks liiga kasin, niikuinii püütakse töötada surmani, niikaua kuni tööl peetakse. Teiseks, see annaks suuremale hulgale inimestest (mitte ainult pensionäridele, vaid ka nende omastele) meelerahu: vanemad teaksid, et nad ei jää oma lastele tüliks, kui nad enam ise kodus hakkama ei saa, ja et nende lapsed ei pea oma laste kõhu kõrvalt säästma raha vanavanemate hooldekoduarve maksmiseks.

Võib-olla aitaks selline lahendus kaasa isegi sündimuse tõusule? Sest praegu on ju lapse soetamine indiviidile majanduslikust seisukohast õige kahjulik investeering: sa pead poole oma elust kulutama tema kasvatamisele ja koolitamisele; tõeliselt jalule saab ta alles 25–30 aasta pärast, ja siis, kui sa ise viletsaks jääd, riskid sellega, et tal ei ole raha ja jõudu sinu hooldamiseks või hooldekodukulu tasumiseks. Aga kui oled lastetu, hoolitseb sinu eest riik – need maksumaksjad, kelle sinu rumal naaber on mõtlematult soetanud ja üles kasvatanud lihtsalt arutust armastusest.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.