Veetariifide vaidlus võib veel üllatada

Tallinna Vesi ASi ja konkurentsiameti tariifivaidlus on siseriiklikus kohtusüsteemis jõudnud lahendini. Riigikohtu 12. detsembri otsuse kohaselt on konkurentsiameti 2011. aasta otsus ja ettekirjutus valdavas osas õiguspärane ja kuulub täitmisele.

Tegelik probleem, mille üle ligikaudu on seitse aastat väga põhimõttelist vaidlust peetud, on küsimus sellest, kuidas kujuneb õiglane vee hind kaubaturul, kus puudub konkurents. Tallinna Vesi on loomulik monopol, veetaristu eripärast lähtuvalt ei ole ühelgi teisel ettevõttel mõistlik luua alternatiivset taristut. Samuti ei ole mõeldav mitme ettevõtte poolt samal taristul opereerimine. Konkurentsiameti roll ühisveevärgi, kaugkütte ning elektri ja maagaasi võrguteenuste hinna kooskõlastamisel seisneb turuosaliste positsioonide tasakaalustamises.

Üks osa vaidlusest keskendus vee-ettevõtte poolt konkurentsiameti valitud lähenemise (valemi ja selle sisendite) kritiseerimisele ja alternatiivse valemi väljapakkumisele. Kohtu roll taolise vaidluse puhul on kontrollida, kas konkurentsiamet on jäänud talle antud kaalutlusruumi piiridesse. Kohus ei saa anda hinnangut, kas mõni muu lahendus (valem) oleks sobilikum. Riigikohus kontrollis juhendi ja selle alusel tehtud otsuse kooskõla diskretsiooni ulatuse ja piiridega ega leidnud vastuolu.

Lõpuks maksab ikka tarbija

Samas näitab nii kõnealune vaidlus kui ka minevikus peetud kaugkütte sektori ettevõtete vaidlused konkurentsiametiga, et ettevõte peab iga investeeringu valikut põhjendama ja amet ei pruugi ettevõtte valikuga sugugi nõus olla. Praeguse süsteemi puhul on ettevõte investeerimise hetkel justkui ruletilaua taga – võib minna õnneks, aga kui ei lähe, seisab ees mitu aastat kohtuuste kulutamist. Tarbija võib lühiajaliselt teenuse hinnas võita, kuid nagu elektri jaotusvõrgu teenustasu puhul juhtus, maksab tarbija lõpuks ikka kõik kulud kinni.

Seega ühest küljest on riigikohus riigi ja konkurentsiameti tegevuse õiguspäraseks tunnistanud ja leidnud, et erastamisleping ei ole keskvalitsusele ega konkurentsiametile siduv. Riigi ja kohaliku omavalitsuse eristamine on siseriiklikult arusaadav ja õiguslikult adekvaatne.

Samu küsimusi kaalub ka rahvusvaheline vahekohus, mille kolmest kohtunikust kaks on Eesti ja kogu Mandri-Euroopa õigusruumiga võrreldes sootuks teistsugusest nn common law õigusruumist.

Eemalt vaadates on keskvalitsus ja kohalik omavalitsus ühe Eesti riigi kaks, seotud osa, mistõttu ei pruugi vahekohtunike jaoks küsimus sellest, kas riik andis teatud tüüpi lubaduse, anda samasugust tulemust kui möödunud aasta lõpus riigile pühadekingitusena tulnud riigikohtu otsus.