Silmakirjalik koduarmastus

Elasin pärast ülikooli lõpetamist kaks aastat Austraalias. Mäletan, et paljud Austraalias kohatud eestlased tekitasid minus segadust. Esiteks ei soovinud paljud neist maakera kuklapoolel teiste eestlastega kokku puutuda. Ometigi, selle asemel, et võõral maal lihtsalt oma asja ajada, tundsid nad suurt vajadust Facebooki kommuunis „Eestlased Austraalias“ teistele eestlastele pidevalt rõhutada, kui vähe nad kaasmaalastega suhelda soovivad.

Teiseks jäid mulle silma noored, kes rääkisid, et nad ei soovi kunagi Eestisse naasta, sest siin ei pidavat tööd leidma. Enamik neist töötas Austraalias koristaja, McDonald'si teenindaja või ehitustel lihttöölisena. Mitte, et mul lihttöö vastu midagigi oleks – töötasin ka ise Austraalias nii koristaja, laotöötaja kui ka õunakorjajana. Mind häiris see, et need samad, kes sedasi rääkisid, halvustasid samal ajal samasuguse töö tegijaid Eestis.

Kohtasin ka eestlasi, kes olid juba Austraalias oma karjääri teinud. Samal ajal, kui kiruti Eesti ühiskonda, inimesi ja muidugi mõista kõiges süüdi olevat kliimat, asetati lauale must leib ja taluvõi, mille hankimiseks läks mitu korda kauem aega kui kohalikust toidupoest kohalikku toitu eelistades.

See kõik mõjus ja mõjub mulle silmakirjalikuna. Silmakirjalikuna mõjub ka see, et meie poliitikud ei tule vastu tööjõupuuduses vaevlevatele ettevõtjatele ega kaota ära sisserände kvoote. Põhjuseks tuuakse, et Eestisse polegi vaja inimesi, kes oleksid odav tööjõud. Viimast väitis hiljuti ettevõtlusminister Urve Palo.

Paljudele tundub riikliku- ja rahvusliku ohuna see, et sisserändajad ei võta Eestit nii omaks, nagu me oma helesinises unistuses loodame. Paraku ei juhtu seda mitte kunagi.

Tagantjärele mõistan, et mind segadusse ajanud eestlased Austraalias oli ehe näide, kuidas inimesed jäävad alati ikka selleks, kelleks nad sünnivad. Nad ei taha olla oma kodumaal, ent ikkagi hoiavad oma harjumuste ja kommetega Eesti kultuuri kodust kaugel elus. Sarkastiliselt öeldes: nad on muudele rahvustele samasuguseks integratsiooniohuks kui need, keda meie praegu iga hinnaga Eestist eemal hoiame. Kui me anname oma rändepoliitikaga pidevalt mõista, et kõik ei ole Eestisse teretulnud, siis tekib mul küsimus: kas me siis kõiki eestlasi ka koju tagasi enam ei oota?