Rajame mahajäetud küladesse teemapargid

Eesti e-riik ei ole see, mis ta olla võiks. Sellel on sisust võimsam kuulsus. Kahjuks ei tähenda ka üksikud nutikad e-lahendused või start-up-ettevõtted sugugi Edukat Eestit või majanduslikku edu. Edu tagab üldisem muutus, mis peab jõudma kõigi ühiskonnarühmadeni.

Viimasel ajal, eriti tugevalt aga haldusreformi käigus, on avalikkuse jaoks mõjunud ängistavalt lähemate ja kaugemate ääremaade väljasuremine. Eesti on niigi väike ja aina tühjeneb – statistika ütleb, et neljandik Eestis asuvatest elupindadest on tühjaks jäänud. Need on tondilossidest kortermajad endistest tööstusasulates, kolhoosikeskustes, aga ka muidu idüllilistes väikelinnades, kust inimesed on töö või parema palga lootuses lahkunud.

Selleks, et näha tühjaks jäänud külasid, ei pea isegi sõitma 100 km kaugusele, vaid seda kohtab ka juba 20 km Tallinnast väljas. Harjumaal on omad lagunenud ääremaad ja ka omad Potjomkini külad, mis eemalt võivad näida isegi idüllilised, aga tegelikult on elanikud õnnetud – ei käi seal transporti, teed on kehvad, elutähtsad asjad on kaugel või kallid jne.

Kõige ebameeldivam on, kui linnainimesed, kes kolivad Tallinna või Harjumaa uusehitistesse, mille tarvis on maha võetud rohealad, seisavad ise vastu väikekohtade arengule ainult põhjusel, et "Eestimaa loodus peab jääma puutumatuks".

Kohas, kus on töö ja Eesti mõistes paremad palgad, võib nende hinnangul maju lõputult ehitada, põllud logistikakeskusi täis panna – aga mujal Eestis on see nagu pühaduseteotus. Kuidas siis turgutada mahajäänud kohti, kus inimesed just sel põhjusel, et seal midagi pole, ei taha mingi hinna eest elada?

Rendime välismaalastele

Miks mitte rentida näiteks paarikümneks aastaks teatud piirkondi välja rahakatele ettevõtjatele, üle maailma arhitektidele-kunstnikele, kellel pole vaba kohta, kus oma „hulle“ ideid realiseerida? Maailmas on paljudes paikades puudu maast ja keskkonnast, et midagi ehitada, kujundada, rajada. Eestis neid tühje kohti jagub ning mis peamine – miski ei asu liiga kaugel.

Näiteks Paldiski või Rummu, mis pole oma ajaloo tõttu eestlastele hingelähedased ja kus vabadus piirkonda üles ehitada või „kunstiga täita“ on lihtsam kui põliselanikega asulates. Kunagi peeti Hundertwasserit hulluks kunstnikuks, aga mis oleks praegune Austria või Viin ilma tema eriliste ehitisteta?

Pärast seda, kui nõukogude sõjavägi lahkus Paldiskist, räägiti imejutte linna arengust, aga reaalsuses pole Paldiski paarikümne aastaga eriti palju heas mõttes muutunud. Ometi saaks sellest (kas või hiinlaste rahastust kasutades) kui ideaalse geograafilise asukohaga paigast teha ultramoodsa metropoli, nagu ehitati Shanghais Pudong.

Mõne väikese asula võiks kuulutada IT-arendajate paradiisiks või kirjanike-kunstnike linnaks. Pakkuda üle maailma ettevõtetele seal algul 10–20 aastaks tasuta maad või räämas kinnisvara, mille organisatsioonid-ettevõtted peavad ise korda tegema. Mõni piirkond võibki olla aktiivne ainult suveperioodil, teine talveperioodil. Riikides, kus on ruumi vähe, võidakse sellest ideest meelsasti kinni võtta.

Teeme teemapargid

Maailmas on teemapargid väga suured atraktsioonid, aga need ei tohi olla viletsad ja igavad. Ainult vaikust nautima või loodust imetlema Eestisse ei tulda, sest seda looduse ilu on näiteks Põhjamaades isegi rohkem.

Lapimaa on osanud oma „jõulumuinasjuttu“ kõvasti investeerida, ka kohalikud linnad Põhja-Soomes aina kasvavad, sest inimestel on seal tööd ja leiba. Tänapäeval ei olegi vaja tingimata rajada tselluloositehast, vaid majandust võib elavdada ka see, kui pakkuda elamusi, meelelahutust, mis ei tohi aga olla ainult kohaliku maitse järgi.

Taanis on rajatud mitu meie mõistes vabaõhumuuseumi moodi ala, kus inimesed saavad elada tõelist vana aja elu, tunda ennast viikingina. See on osutunud ülimalt populaarseks ning midagi sarnast võiks teha ka Eesti.

Tasuta kodu spetsialistidele

Äärealad ei hakka kunagi pakkuma suurlinna võimalusi, küll aga saaksid pakkuda soodsat või tasuta võimalust endale kodu rajada.

Olen kuulnud ettevõtjaid kurtmas, et vallad ehitavad miljonite eest haljasalasid ja rattateid, aga inimesed elavad kehvades oludes. Vallal võiks olla täielik õigus pakkuda seda kinnisvara vaid kindla haridusega spetsialistidele, keda tõesti piirkonnas vaja on, mitte ei pea kutsuma neid, kes seal potentsiaalselt tööd ei leia.

Kas 1970.–1980. aastatel oleks inimesed läinud kolhoosi, kui neile poleks seal pakutud head elamispinda?

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.