Riik sõltub järjest rohkem erakapitalist

Eelolevad riigikogu valimised juhivad Eesti uude kümnendisse. Meie majanduse tänane peegelpilt paistab ilus, kuid tuleviku väljakutsed on tõsised. Iga üldvalimiste võitu jahtiv erakond peaks nendega arvestama, sest probleemid ei lahene iseenesest.

Esmalt sellest, mis on meid siia toonud. Nukramatel nootidel tuleb tõdeda, et perioodil 2006-2016 kasvas Eesti majandus püsivhindades vaid 8 protsenti. Võrdluseks, sellele eelnenud kümnendil kasvas sama näitaja 273 protsenti. Vaid kasvunumbrile keskendudes paistab see täieliku läbikukkumisena. Ärgem aga unustagem, et enne eelmist majandusbuumi toitis kasvu tarbimishullus ning seda laenude ehk tuleviku tulude arvelt. Eesti erasektor tarbis end suurtesse võlgadesse, millest taastumine võttis terve dekaadi.

Viimasel kümnendil on toimunud olulised muutused Eesti majanduse struktuuris. Buumi ajal toitis Eesti majandust logistika ning kaubandus- ja ehitussektor. Teisisõnu tarbimine ja transiit. Transiidipidu lõppes Ust-Luga sadama valmimisega ning Venemaa agressiooni tulemusena kehtestatud majandussanktsioonidega.

Kümne aastaga on lisandväärtuse poolest liidrikohta oluliselt tugevdanud töötlev tööstus, kus on kadunud ligi 15 000 töötajat. Sellele vaatamata loovad töötleva tööstuse ettevõtted ligi 20 protsenti rohkem lisandväärtust kui kümnend varem. Lisaks väärib märkimist veel kahe sektori kasv, mis esindavad teenusmajanduse valdkonda. Esiteks kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse mõju on kasvanud ligi 6 protsenti rohkem kui eelmisel kümnendil. Teiseks, IKT sektor loob varasema perioodiga võrreldes 7 protsenti rohkem lisandväärtust. Nii on Eesti majanduse baas täna oluliselt laiapõhjalisem kui 10 aastat tagasi ja suudame tõenäoliselt paremini taluda väliskeskkonnast tulenevaid tagasilööke. Väikese ja avatud majanduse puhul on võimalikult suur mitmekesisus parim omadus, mida soovida.

Oluline järeldus joonistub välja tegevusalades, mis on viimasel kümnendil enim parandanud lisandväärtust töötaja kohta. Energeetika valdkonnas on kasv 132 protsenti, mäetööstuse puhul 97 protsenti, põllu- ja metsamajanduse puhul 82 protsenti ning töötleva tööstuse puhul 32 protsenti. Ühiseks nimetajaks on siin suur investeeringute tase. Loetletud valdkondadesse on viimasel aastakümnel rohkelt investeeritud – sealhulgas Euroopa Liidu raha – ning need on tõstnud tootlikkust. Seega on eelmise kümnendi majanduse märksõnadeks investeeringute positiivne mõju kapitalimahukatele sektoritele ning teenusmajanduse vaikne tõus.

Uue kümnendi märksõna: vananemine ja teenused

Enne uue kümnendini jõudmist tuleb ära mainida veel üks oluline trend. Selleks peatume korraks 2002. aastal, mil käivitati kogumispensioni süsteem. Kui kümme aastat tagasi, 2007. aastal oli pensionifondide varade maht veel suhteliselt väike ehk 474 miljonit eurot, siis tänaseks on kogutud varade maht jõudnud 3,7 miljardi euroni, mis tähendab dekaadiga seitsmekordset kasvu. Eestis tegutsevad pensionifondid on asunud viimastel aastatel aina jõulisemalt Eestisse investeerima. Varem oli üheks probleemiks kindlasti investeerimisvõimaluste vähesus ja regulatiivsed piirangud, kuid tänaseks on seis paranenud. Pensionifondid on hakanud investeerima esialgu läbi erakapitali fondide ning nüüd ka läbi ettevõtete võlakirjade ja aktsiate otse Eesti majandusse.

Pensionifondide panus ühiskonda on oluline, arvestades tuleviku väljakutseid. Meid ootab ees demograafiline kriis. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi on 2028. aastal Eestis tööealisi ehk 20-69aastaseid 74 000 võrra vähem kui täna. Suureneb pensioniealiste hulk. Kõige enam väheneb 20-39aastaste inimeste arv – neid on 2028. aastaks ligi 20 protsenti vähem kui täna. Tööjõud vananeb ja väheneb kiiresti. Nii väheneb Eesti atraktiivsus ning ka välisinvesteeringute huvi meie majanduse vastu. Ilmselt tuleb meil sellega teatud määral leppida, sest sedavõrd jõulist sisserände või sündivuse kasvu, mis demograafilist kriisi täielikult tasandada suudaks, on keeruline ette kujutada. Kuid lahenduste leidmine eeldab siiski poliitilisi kompromisse.

Trendid näitavad, et tootmiskeskne töö on aina enam asendumas teenuskeskse mudeliga. Ettevõtte suurim, kuid ka kalleim vara on haritud spetsialist. Efektiivsuse kasvu võib saavutada läbi tootmistehnoloogiate moderniseerimise ja automatiseerimise, mis eeldavad nende samade haritud inimeste panust ja uusi investeeringuid Eesti ettevõtete poolt. Nii peaks Eesti riik seisma hea selle eest, et suurendada nii noorema kui vanema põlvkonna tööhõive oskuseid, väärtustada osalise tööajaga tööd ning viia tööseadusandlus vastavusse paindliku tööaja mudeliga. See oleks parim, mida riik saaks ettevõtjatele teha.

Kõige suurem väljakutse seisneb aga tööjõu maksustamise loogika üle vaatamises. Keskmisest kõrgemat töötaja sissetulekut tuleb soosida, mitte maksudega karistada. Ettevõtjal on vaja pikemat head perspektiivi, et ta investeeriks haritud töötajatesse või automatiseerimisse meie väikeses Eesti majandusruumis.

Erakapitali läbimurre on hädavajalik

Perioodil 2007-2016 sai Eesti Euroopa Liidust toetuseid summas 5,8 miljardit eurot – keskmiselt 3,4 protsenti SKPst igal aastal, kuid alates 2020. aastast kukub see hinnanguliselt 40 protsendi võrra. Kaob ära ca 240-300 miljonit eurot aastas. Probleemi süvendab tõsiasi, et paljud investeeringud on seni tehtud haridusse, teadusse, tervisesse, sotsiaalhoolekandesse ja keskkonda. Need valdkonnad vajavad tuge ka tulevikus. Kust tuleb selleks raha?

Vananev, kuid aina paremat elu ihkav ühiskond peab saama märksa rohkem tuge erasektorist. Kuid see tugi ei tule iseenesest. Esiteks tuleks riigil tegeleda töötajatega seotud ümberõppe ja maksureformiga, et väärtustada suuremat lisandväärtusega töid tegevaid, osalise töökoormusega töötavaid spetsialiste ja vanemaealisi, kes suudavad ja soovivad töötada. Tööjõud muutub ettevõtja jaoks aina kallimaks ning riik peab ajaga kaasas käima ning olema tööjõupoliitikaga paindlikum, kui soovime jõuda rikkamate ja õnnelikumate Euroopa riikide sekka.

Teiseks, järgmise kümnendi jooksul tuleb süsteemselt ja strateegiliselt tegeleda kapitalimahukat ettevõtlust soosiva majanduskeskkonna kujundamisega. Selleks tuleks teha väga põhjalik revisjon sisemistest haldusprotsessidest – kuidas muuta investeeringud, mõju-uuringud ning detailplaneeringute protsessid oluliselt efektiivsemaks. Hea näide on Helsingi-Tallinna tunneli idee ümber rahvusvahelise arutelu tekitanud Peter Vesterbacka või puidurafineerimistehase eestvedajad.

Suurprojektide avalik diskussioon peab toimuma võimalikult varases faasis, et koguda osapooltelt mõtteid ja arvamusi. Selle tulemusena tekib projekti edasises menetluses kõiki osapooli arvestav uus kvaliteet. Edasine peaks toimima oluliselt kiiremini, kui tänases seadustes kirjas. Kas Eesti riik on selleks valmis? Usun, et ettevõtjad ja ühiskond tervitaksid riigi radikaalseid samme planeerimisprotsesside ümbervaatamisel. Nii omavalitsused kui riik peavad hakkama võtma julgelt riske Eesti kui investeerimiskeskkonna atraktiivsuse tõstmisel.

Kolmandaks tuleks soosida Eesti ettevõtete jõulisemat kasvu, sest ainult välisinvesteeringutele loota ei saa. Eestis peab tekkima toimiv finantseerimise ökosüsteem, kus kõrgtehnoloogial põhinevatel tööstus- ja teenusmajanduse ettevõtetel oleks ligipääs kasvukapitalile. Vajalik keskkond tähendab väga head kapitalituru toimimist, mis arvestab enam kasvule orienteeritud ja väiksema bilansimahuga ehk tagatiseta ettevõtete vajadusi.

Kogu finantssüsteem, sh pangandus ja kapitaliturud, peaksid paremini mõistma Eesti majanduses toimuvaid suuri muudatusi. Eesti riigi seadusloome ülesandeks peaks olema kapitali kaasamise piirangute vähendamine ning uute finantseerimisvaldkondade, sealhulgas ühisrahastuse, üleregulatsiooni vältimine. Ehk näeme Transferwise’i tuules esile tulemas uusi Eesti ükssarvikuid, mis maailma vallutavad.

Küsimus seisneb selles, kui suurt rolli riik ses tulevikuloos mängima hakkab ning kuivõrd viljakas õunaaed õnnestub vananevale, samas nooruslikult ettevõtlikule ühiskonnale istutada. Selle kõige juures tuleb arvestada, et riigimehelik poliitika saab seisneda vaid äri- ja investeerimiskeskkonna atraktiivsuse tõstmisel, mitte pensionite ühekordsel tõstmisel, kuid kiusatusi vastupidisteks poliitilisteks lubadusteks pakub demograafiline olukord lahkelt.

Järjekordsed valimised on 2019. aastal tulemas. On oluline, et poliitikakujundajad väldiksid lühinägelikke lahendusi, et valija saaks anda mandaadi pikaaegselt mõistlikule strateegiale.