Puukallistajad ajavad käojaani

Kuid Eestis näib levivat mõtteviis, et selleks, et kultuuri ja rahvast edendada, on vaja majanduskasvu pidurdada. Mõne meelest oleks Eestil vaja suurendada naturaalmajanduse ja bartertehingute osakaalu, sest „ressursse ei jätku“. Ideaalina võidakse kirjeldada olukorda, kus inimesed kasvatavad ise toitu, teevad riided ja mööbli ja kaevavad maa seest autosse valamiseks naftat. Mõningates puukallistamise kogukondades arvatakse ikka, et kahanev majandus kasvataks Eesti heaolu. Kuidas?

Mõne meelest saab rahvas väärikalt elada vaid toimivas kvaliteetses kultuurses keskkonnas, mitte rahakeskses süsteemis, milles ei nähta lahendit ei vaesusele ega õnnele ega rikkusele. Väidetakse, et inimkond on maakera ressurssidega viimase 150 aastaga puhta vuugi teinud, ning viidatakse Rooma Klubi 1970ndatel välja antud raamatule „Kasvu piirangud“. See vana raamat väidab, et maakera ressursid ei saa toetada sellist majanduse ja inimkonna kasvu isegi mitte arenenud tehnoloogiaga. See hüsteeria kasvava majanduse suhtes peegeldab 18. sajandi usumehe Malthuse hirmu, et rahva lisandudes ei jätku kõigile enam toitu, ignoreerides fakti, et pärast teist maailmasõda on toiduainete tootmine kasvanud kiiremini kui rahvastiku juurdekasv. Toidupuudust ei saa süüdistada ka näljahädades, mis on tekkinud poliitilistel, mitte põllumajanduslikel põhjustel.

SKT pole hea mõõdik

Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.

Tänavu veebruaris esitletud raport „Riikide muutuv rikkus“ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.

Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.

Loodus ja rikkus

Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995-2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi – maavarasid – mõistlikult majandades. Suure sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele.

Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamik neist on haprad või sõjalises konfliktis, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides.

Inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle. Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.