Kala või õng?

Täna tuli Euroopa Komisjon välja oma nägemusega Euroopa Liidu eelarvest ehk MFF’ist (multiannual financial framework). Enne sisulist analüüsi on oluline rõhutada, et see on alles arutelude algus. Komisjoni ettepanek peab saama heakskiidu Euroopa Parlamendilt ja ühehäälse (sic!) heakskiidu liikmesriikidelt Euroopa Liidu Nõukogus. See tähendab, et praegu on see koht, kus riigid (sh Eesti) oma õiguste eest seisma peavad. Tulenevalt aruteludest Euroopa Parlamendis on juba ette näha, et võitlus saab olema blokkides: ida vs lääs, maksjad vs saajad. Etteruttavalt võib ühehäälsuse nõude tõttu eeldada, et suurte muudatuste asemel jõutakse kokkuleppele uuendatud versioonis status quo’st. Eestile on see kasulik.

Eesti jaoks on eelarvega seonduvalt kõige olulisemad küsimused, kui suur on ÜKP (ühtekuuluvuspoliitika) fond ja milliste kriteeriumite alusel riikidele sellest fondist raha toetustena tagasi makstakse.

 

ÜKP fondi suurus

Komisjoni ettepaneku alusel on „võitjad“ uued prioriteedid - teadus, migratsioon, turvalisus ja ka investeeringud EL-i. Suurendamaks uute prioriteetide rahastamist, on Komisjoni ettepanek vähendada ÜKP fondi umbes 7% võrra. Sellist käiku võis eeldada, ja kuigi kärped ÜKP fondis ei ole meie huvides, ei saa me silmi kinni pigistada juba kokku lepitud uute prioriteetide osas, mis ka meie huve teenivad. Selle fondi vähenemist tuleb vaadata koosmõjus eelarve suurenemisega (varasema 1% asemel ELi rahvuslikust kogutoodangust pakub Komisjon sissemakse suuruseks ligikaudu 1,1%). Eesti jaoks saab olema jätkuvalt nii: me saame rohkem tagasi kui sisse maksame. Praegune 1 miljard sisse, 4 miljardit tagasi suhe muutub suurusjärgus 1 miljard sisse, 3 tagasi. Aga me pidime selleks valmis olema. Samamoodi nagu me peame valmis olema, et see suhe väheneb ajaga veelgi.

ÜKP fondi jaotusvõti

Kuivõrd ÜKP eesmärk on siiani olnud lihtne – piirkondade elatustasemete ühtlustamine – on ka peamine jaotusvõti olnud lihtne: SKT (sisemajanduse kogutoodang) suurus. See tähendab, et vaesemad regioonid saavad rohkem raha tagasi kui rikkamad. Viimasel ajal on enim spekulatsioone tekitanud küsimus, kas ja milliste täiendavate kriteeriumitega ja millises osakaalus komisjon välja tuleb. Aruteludest on läbi käinud (noorte) tööpuudus, migratsioon (seda nii läbi suurte kulutuste kui ka „vähese solidaarsuse“ vastuvõtmisel), suur väljaränne. See, et komisjon lisakriteeriumitele olulist rolli välja ei pakkunud, on positiivne, aga arutelud teistes institutsioonides on veel ees.

Esimene Eesti jaoks oluline aspekt seoses ÜKP fondiga on see, et võrreldes praeguse perioodiga pole Eesti enam kõige vaesem piirkond. Me liigume vähemarenenud piirkonnast üleminekupiirkonnaks (neid eristav kriteerium on, et SKT isiku kohta on suurem kui 75% ELi keskmisest). Selles mõttes on Eesti edulugu – oleme täitnud ÜKP ühtlustava eesmärgi – ja mingi langus meie eelarves on seega põhjendatud. Aga kui meie areng tähendaks, et me edaspidi peaks järsult märksa vähem saama, siis mis on riikide motivatsioon majanduskasvuks? Siin saab paralleeli tuua Eestis kehtestatud uue tulumaksusüsteemiga. Kui teatud tasemest alates maksud lisatulu ära söövad, siis milline on motivatsioon selle lisatulu nimel tööd teha ja vaeva näha? Selles kontekstis peab Eesti sõnum olema, et üleminek ei tohi olla järsk, eelarvega ei tohi tublidust „karistada“, rahade vähenemine peab olema sujuv.

Teiseks, ja eelnevaga seonduvalt, kas peaksime toetama (ainult) vaesuspõhist raha jagamist või saame toetada ka täiendavaid kriteeriume? See on poliitiline küsimus. Kui eesmärk on olnud piirkondade elatustasemete ühtlustamine, siis kas mõne rikka riigi tehtavate integratsioonikulutuste toetamine teenib seda eesmärki (pagulasi on teadupärast kõige rohkem vastu võtnud Saksamaa ja Rootsi)? Ehk siis, keda aitame: pikaaegset vaest või ootamatult hättasattunut? Lisaks võimaldavad täiendavad kriteeriumid erinevaid tõlgendusi ja sellistes olukordades on suurematel-vanematel riikidel alati teatud eelis.

Eesti ei ole enam kõige vaesemate liikmesriikide hulgas ja ühel hetkel liigume netosaajalt netomaksja staatusesse. See tähendab, et muud kriteeriumid võivad ka meile olulised olla ja me ei saa korrutada seda, et ainult vaesus loeb. Kõik sõltub sellest, millisele kriteeriumile süsteem rajada ja kuidas see toimiks, aga ÜKP puhul peaks primaarseks ikka jääma suhtelise jõukuse ja vaesuse kriteerium.

Õigusriigi kriteerium

Praegu on näha, et oluliseks arutelu kohaks saab demokraatia kriteerium. Selle taga on idee teha õigusriigi põhimõtete järgimine (sh kohtusüsteemi iseseisvus) eeltingimuseks toetuste maksmiseks. On selge, et silmas peetakse olukorda Poolas ja Ungaris. Komisjon tahab panna selle tingimuslikkuse sisse mitte MFFi endasse, kuna ühehäälsusnõude tõttu ei läheks see läbi, vaid MFFi n-ö rakendusakti. Sõnum on poliitiline, aga on raske näha, kuidas need põhimõtted praktikas rakenduks, kuna varasemalt pole liikmesriigid sellistes küsimustes kokku leppida suutnud ka ilma ühehäälsusnõudeta.

Teisalt on raha ainuke hoob, millega komisjon saab liikmesriike survestada ja kuna siiani ei ole Poola ja Ungari korrale kutsumine õnnestunud, on komisjoni soov arusaadavalt mingi plaaniga välja tulla. Juristina küll ütleks, et selliste kriteeriumite rakendamine on keeruline ja subjektiivne, mida raha jagamine omakorda  olla ei tohiks.

Idablokk

Eelmisel nädalal vastasin kiiruga ajakirjaniku küsimusele, mis peaksid olema need kriteeriumid, millele Eesti peab rõhuma: "Seda tuleb arutada, millele meie võime rõhuda. Aga arvesse tuleks Eesti, Läti ja Leedu puhul võtta seda, et olime 50 aastat okupeeritud. Tänu sellele on meie investeeringukeskkond olnud 50 aastat väga pärsitud. Oleme sellevõrra maas ja teises positsioonis kui vanad Euroopa riigid." Selgitan, mida ma sellega mõtlesin.

ÜKP eesmärk on olnud vaesemate piirkondade järeleaitamine ja elatustasemete ühtlustamine Euroopas. Selliselt peaksime vaatama ka tulevikku. Suurtest netosaajatest enamik on idablokist, ükski idabloki riik pole praeguse MFF alusel jõudnud netomaksja tasemele. See ei ole ju juhuslik, vaid näitab, kust me tuleme. Meie ja teiste idabloki riikide majandus vajab veel veidi järeleaitamist, mis ongi MFFi eesmärk. Me ei saa lõpmatuseni kurta, et ühel perioodil polnud me vaba riik, aga me ei teegi seda – muuhulgas näitab meie tõus keskastmele, et me ei keskendu kurtmisele mineviku üle ja oleme EL-i arengu edulugu.

Kala või õng

Ma olen üldiselt toetuste osas skeptiline. Aga peab eristama toetust, mis on justkui tasuta andmine, ja toetust, mille eesmärk on elavdada majandust. Lihtsalt öeldes: kas toetus on kala või õng. Me oleme oma kogemusest näinud, et EL-i toetused on otseselt majandust elavdanud teede ja taristute väljaehitamisel. Samuti olid toetused olulised majanduskriisi aastatel. Majanduse elavdamine ja ühtselt heal järjel oleva Euroopa ehitamine ongi õnge tüüpi toetuste eesmärk. Me peame targalt ja eesmärgipäraselt ära kasutama selle, mis meile määratud on, et majandust jätkuvalt elavdada. Me ei tohi toetusi kasutada riigi igapäevategevuste ülalpidamiseks. Peame praegused toetused ära kasutama nii, et edaspidi ilma nendeta edukalt toime tulla.

Eestile on oluline, et toetused on suunatud valdkondadesse, mis elavdavad majandust ning ühendavad meid paremini Euroopaga. Siin on heaks näiteks Rail Baltica, mis suurendaks nii reisijate kui ettevõtete võimalusi ja vähendaks meie perifeeria staatust. Rail Balticale määratu on „use it or lose it“ raha – kui meie seda ära ei kasuta, siis infrastruktuuriprojekte muudes liikmesriikides, mis seda raha endale tahaks, pole raske leida. Samas on Rail Balticaga seoses näha ohumärke. Nimelt peaks projekt valmima aastaks 2025/2027, mis tähendab, et hangetega peaks alustama 2021. aastal. Selle eelduseks on omakorda see, et MFFi vastvõtmine toimuks oluliste viivitusteta. Arvestades aga Brexiti ja tulevate Euroopa Parlamendi valimistega, on aga pigem tõenäoline just see, et MFF-i osas kokkuleppe saamine venib. Samuti on olulised arutelud kaasfinantseerimismäärade alandamise osas. Me peame kõigis neis arengutes aktiivselt osalema.

Sarnaselt Rail Balticaga peab meie fookus olema elektrisüsteemide ühildamisel Euroopaga ning uutel digitaalsetel ühendustel ja teenustel ilma milleta meie e-riigi edasi arendamine võimatu on.

Kokkuvõttes peab ütlema, et praegune Euroopa Komisjoni ettepanek ei ole kriteeriumite osas sugugi nii halb, kui esialgsetest leketest tundus. Peamiseks peavad ikka jääma objektiivsed kriteeriumid, mitte subjektiivsed hinnangud. Tugev Euroopa on meie huvides. Euroopa piiri- ja kaitsekoostöö, keskkond ja ühtekuuluvuspoliitika on Eesti jaoks olulised valdkonnad, mida tuleb edasi arendada ja mida ükski liikmesriik üksinda ei suuda teha.