Inimloom ihkab maksurahu

Kultuuripsühholoogias kasutatakse mõistet negatiivsusefekt, mis tähistab üldist tendentsi, et inimeste (ja tegelikult ka loomade) jaoks on negatiivne mõjusam kui positiivne. Paul Rozin ja Edward Royzman viitavad oma selle sajandi alguse temaatilises essees negatiivsusefekti pikale ajaloole, mis ilmneb juba erinevate religioonide alustaladest. Autorite hinnangul avaldub efekt neljas vormis, millest antud kontekstis on olulisemad kaks. Samaväärses koosmõjus jääb negatiivne domineerima positiivse üle ning negatiivne on ajatundlikum. Viimane tähendab, et mida lähemale sündmused jõuavad, seda suuremaks muutub negatiivse ülekaal positiivse suhtes.

Negatiivsusefekti kogeme enda ümber igal sammul. Tihti süüdistatakse meediat liigses negatiivsuses, mis tundub olevat aja jooksul kasvanud. Kas põhjus on selles, et kaasajal on võimalik huvi erinevate uudiste vastu täpsemalt mõõta ja negatiivseid uudiseid on rohkem, sest neid tarbitakse rohkem? Või tuleks põhjust otsida uudiste loome intensiivsuse ja kiiruse ning võimalike allikate mahu kasvus kombinatsioonis ajakirjanike (loe: inimeste) intuitiivse kalduvusega märgata negatiivset? Või peitub põhjus pelgalt meie tundes, et negatiivset on rohkem, sest me märkame seda paremini? Pikemalt neil küsimustel peatumata võib öelda, et tulenevalt negatiivsusefektist märkab poliitik, ajakirjanik ja valija negatiivset uudist rohkem ning see avaldab suuremat mõju kui positiivne.

Negatiivsusefektiga on otseselt seotud ka Nobeli majanduspreemia 2002. aasta laureaadi Daniel Kahnemani ja kuus aastat varem meie seast lahkunud Amos Tversky väljavaate teooria nurgakiviks olev tendents, et inimesed on intuitiivselt rohkem orienteeritud kahju vältimisele kui kasu saamisele. See soodustab status quo säilimist ning on piduriks paljudele muutustele. Tavaliselt kipub tänane olukord olema referentspunkt, mille suhtes võite ja kaotuseid hinnatakse, aga on ka erandeid, kui on tugev eeldus muutuseks või otsene võrdlus teiste omasugustega. Näiteks aprillikuine pensioni tõus 3,5% võrra võib tunduda kaotusena, kui eakas kuuleb, et keskmiselt tõusis pension 5,1%, kuigi inflatsiooni prognoosi arvestades ostujõud objektiivselt hinnates ju kasvas.

Negatiivsusefekt ja kaotuste vältimisele keskendumine viib selleni, et valija jaoks võib tunduda olukord, kus samaaegne ühe maksumäära tõus koos teise alandamisega, mis koosmõjus on talle objektiivselt kasulik, ebameeldivana. Seda süvendab ka meediapilt, mis eelkirjeldatud põhjustel tundub valija jaoks keskenduvat ennekõike maksumuudatustega kaasnevatele probleemidele.

Võimalik komistuskivi

Lisaks võib maksumuudatuste elluviimise komistuskiviks saada Kahnemani poolt asendusefektiks nimetatud alateadlik tegevus asendada keeruline küsimus lihtsamaga, mille lahenduskäik on jõukohasem, arvates siiski, et vastatakse endiselt esimesele.

Näiteks küsimusele „Kas mulle on kasulikum kolme protsendipunkti võrra sotsiaalmaksu vähendamine, mille katteks kehtestatakse maamaksu asemel kinnisvaramaks, mis toob riigi rahakotti viis korda rohkem raha kui senine maamaks?“ on keeruline vastata. Lisaks aritmeetikale eeldab see ka võimekust prognoosida, milline on sotsiaalmaksu langetamise mõju minu netosissetulekule ning kuidas uus maks mind võrreldes senisega mõjutama hakkab.

Kahtlemata tekib arvamus maksureformist enne, kui jõuan kirjeldatud protsessiga ühele poole (või õigemini ei vaevu ma tõenäoliselt seda kunagi alustamagi). Ehk siis küsimuse „Kas see on mulle kasulik või mitte?“ asendan ma valijana näiteks küsimusega „Kas see tundub mulle mõistlik?“ või „Kas seda peetakse heaks mõtteks?“.

Kui nüüd arvestada, et kolm protsendipunkti tundub vähe ja viis korda kõrgem maks tundub väga palju, kaotusvalu on suurem kui võidurõõm ja referentspunkt on harjumus, et sotsiaalmaks on kõrge ja kinnisvaramaksu Eestis pole, võib eeldada, et ettepanek pigem laia toetust ei pälvi. Kaasarvatud ka paljude nende hulgas, kellele see võiks tegelikult kasulik olla.

Aga just sotsiaalmaksu vähendamist ja kinnisvaramaksu, mis on meil praegu maamaksu kujul, suurendamist, mida OECD hinnangust erinevate maksude negatiivsest mõjust majandusele ja Eesti maksustruktuuri silmas pidades, võiks soovitada Eestil teha.

Et siis ei muuda midagi?

Kas see tähendab, et ainus viis tagada poliitiline pikaealisus, on suuremaid maksumuudatusi vältida? OECD on analüüsinud erinevaid edukaid ja edutuid maksureforme maailmas ning julgevad seetõttu ka soovitusi jagada. Näiteks viia reform läbi vahetult valimistel mandaadi saamise järel, sest siis on üldjuhul valitsuse toetus ja autoriteet suurem. Samas peab ühendus ka oluliseks teha korralik eeltöö, kaardistamaks põhjalikult ohud ning otsida eelnevalt liitlasi huivgruppide hulgas, mis tähendab paratamatult ka ajakulu.

Lisaks on oluline võimalikult kvaliteetne analüüs, mis toetab maksumuudatuste vajalikkust. Kaasata võiks sõltumatu, valitsusvälise ja usaldusväärse organisatsiooni, kes analüüsiks muudatuse mõjusid ühiskonnas, kuna tihti ei peeta riigi enda esindajaid selles erapooletuks.

Pigem peaks eelistama maksupakette üksikutele maksumuudatustele, sest see võimaldab kompenseerida maksureformis otsestele kaotajatele teiste meetmetega. Sümmeetrilised maksureformid, kus võidud ja kaotused jagunevad sama grupi vahel, on OECD hinnangul kergemini elluviidavad kui asümmeetrilised, kus võitjad ja kaotajad on erinevad.

Viimase soovituse osas võib jääda ka eriarvamusele, sest arvestades kirjeldatud negatiivsusefekti, on tõenäoline, et sihtgrupil, kes saavad tunda nii maksureformi võite kui kaotuseid, on järgmistel valimistel meeles pigem viimased. Ehk siis sümmeetrilised reformid võivad olla küll kergemad teostada, aga ei pruugi olla poliitiliselt mõistlikumad. Ja praktikas just asümmeetrilisi reforme tihti rakendatakse, üritades võidud oma ja kaotused teiste valijatele suunata.

Inimloomus ei tee keerulisi maksureforme poliitikute jaoks lihtsaks. Et aga tegu poleks fataalse lõpuga Kolgata teega, tuleb ülesande keerukust varakult teadvustada ning selle võrra põhjalikumalt sisu ja ka kommunikatsiooni silmas pidades ette valmistada. Saatan peitub ikka detailides ja tihti on see piisav, et negatiivne avalik arvamus välja kujuneks.