Artur Talviku väljaastumine Vabaerakonnast näitab, et tema poliitiline närv on suhteliselt vilets. Samas võib just see osutuda tema tugevuseks, kirjutab ajakirjanik Vilja Kiisler.
- Artur Talvik Foto: Raul Mee
Ma ei tea küll, kes olid need inimesed, kes nutsid, kui Talvik teatas, et ta Andres Herkeli kõrval partei esimeheks ei kandideeri – aga kui ma selliste asjade pärast nutaksin, siis
oleksin ma nutnud siis, kui Talvik lahkus korruptsioonikomisjoni esimehe kohalt. Seal oli ta mees omal kohal, kõik teised enne ja pärast teda on seal suuremalt jaolt ikka tooli laiaks istunud. Niipea, kui Talvik erakonna esimeheks sai, oli temaga kööga. Jah, käis teine merel ja
tuli merelt tagasi, aga sellest maailma- ja üleüldse mis tahes -vaatetust
seltskonnast ta poliitilist elulooma vormida ei suutnud.
Midagi hirmsat pole selles, kui Vabaerakond jällegi IRLi tagasi läheb, sest sealt on tema ju tulnud. IRList omakorda võiksid ekreiitsemate vaadetega mehed ja naised eesotsas Helir-Valdor Seedri endaga EKREsse minna. Korrastumine paremkonservatiivses nurgas on paratamatu ja vajalik.
Talvikut võivad muidugi tahta kõik erakonnad ja Priit Alamäe partei võib temas näiteks lausa võimaliku liidri leida – olenevalt sellest, missugune agenda täpsemalt valitakse. Talviku peamine häda seisneb selles, et ta on suhteliselt kodustamatu ja kodunematu. Aga esineda talle meeldib ja vähemalt korruptsioonikomisjoni esimehena rääkis ta õigeid asju. Teda liidrirolli värbajad peavad lihtsalt meeles pidama, et Talvikule meeldib laulda üksi ja omal viisil.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”