Artur Talviku väljaastumine Vabaerakonnast näitab, et tema poliitiline närv on suhteliselt vilets. Samas võib just see osutuda tema tugevuseks, kirjutab ajakirjanik Vilja Kiisler.
- Artur Talvik Foto: Raul Mee
Ma ei tea küll, kes olid need inimesed, kes nutsid, kui Talvik teatas, et ta Andres Herkeli kõrval partei esimeheks ei kandideeri – aga kui ma selliste asjade pärast nutaksin, siis
oleksin ma nutnud siis, kui Talvik lahkus korruptsioonikomisjoni esimehe kohalt. Seal oli ta mees omal kohal, kõik teised enne ja pärast teda on seal suuremalt jaolt ikka tooli laiaks istunud. Niipea, kui Talvik erakonna esimeheks sai, oli temaga kööga. Jah, käis teine merel ja
tuli merelt tagasi, aga sellest maailma- ja üleüldse mis tahes -vaatetust
seltskonnast ta poliitilist elulooma vormida ei suutnud.
Midagi hirmsat pole selles, kui Vabaerakond jällegi IRLi tagasi läheb, sest sealt on tema ju tulnud. IRList omakorda võiksid ekreiitsemate vaadetega mehed ja naised eesotsas Helir-Valdor Seedri endaga EKREsse minna. Korrastumine paremkonservatiivses nurgas on paratamatu ja vajalik.
Talvikut võivad muidugi tahta kõik erakonnad ja Priit Alamäe partei võib temas näiteks lausa võimaliku liidri leida – olenevalt sellest, missugune agenda täpsemalt valitakse. Talviku peamine häda seisneb selles, et ta on suhteliselt kodustamatu ja kodunematu. Aga esineda talle meeldib ja vähemalt korruptsioonikomisjoni esimehena rääkis ta õigeid asju. Teda liidrirolli värbajad peavad lihtsalt meeles pidama, et Talvikule meeldib laulda üksi ja omal viisil.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Äripäeva raadio sisuturundussaade on pühendatud väikeettevõtete konverents-messile Südi 2025, kus jagavad kogemuslugusid väikeettevõtjad. Suurfirmade esindajad annavad nõu finantseerimise, energia-, IT-, tervise- ja personaliküsimustes.