Suhtlemispidude piinad

Aprillis sai Tallinnas teoks Baltimaade suurim professionaalsete mänguarendajate kohtumine. Algusaegadel oli see vabatahtlike korraldatud pisike üritus, nüüd aga paljude välismaiste osalejatega kuuesajapealine ettevõtmine. Ei üllata ehk, et korraldajate kõige populaarsem küsimus oli: miks? Miks te panustate oma aega mittetulundusüritusel osalemisse? Miks otsustavad inimesed sellest osa võtta?

Nn suhtlemisüritustest häbenevad osa võtta paljudki neist, kes identifitseerivad ennast mängude väljamõtlejate ja loojatena. Inimesi ühendava ja teavitava organisatsiooni asutajaliikmena pean sellist suhtumist väga kurvastavaks, ent teisalt ka arusaadavaks: konverentsile või peole kulutatud aeg on ju toote, inimeste või protsesside arendamise seisukohalt kaduma läinud.

 

Seitse aastat tagasi tegi minu osalusel loodud mängude start-up esimese läbimurde ja jõudis nullist alustanuna mõne kuuga poole miljoni kasutajani päevas. Suur edu tõi kaasa suured mured. Lasime pea norgu ja parandasime asju, nagu jaksasime, aga üha rohkem oli tarvis teha. Pikka aega ei saanud ma üldse kontorist välja, ja ma tundsin ennast kohutavalt, kui olin plaaninud ikkagi mõnele konverentsile või vastuvõtule minna.

Kuidas tuli muutus

Lõpuks hakkasid asjad muutuma. Palkasime juurde inimesi, keda olime kohanud ühistel üritustel. Seadsime sisse suhted Google’i ja Apple’iga, oma peamiste turundusplatvormidega. Saime intellektuaalse omandi sertifikaadid ja litsentseerisime teiste kaubamärgid. Saime intellektuaalse omandi sertifikaadid ja võtsime oma kaubamärgid kaitse alla. See ajendas meid omakorda haaret laiendama ja andis julgust sihtida veelgi suuremaid lepinguid. Osa inimesi, kellega elu mind kokku viis – näiteks Supercelli rajaja Ilkka Paananen – osutusid suurepärasteks eeskujudeks. Peagi olime koos oma meeskonnaga loonud rohkem kui viie tuhande kontaktiga professionaalide võrgustiku. See tähendas, et ei keegi ega miski olnud meile enam kättesaamatu.

Suhtlemisvõrgustikes osalemine on nagu investeerimine. Või nagu aeglane pokkerimäng. Sa teed hulga panuseid ja suurem sa neist ebaõnnestub, kuid paar tükki võivad tuua suuri võite.

Tagasi vaadates võin suhtlemisvõrgustike rajamise jaotada viieks põhiliseks sammuks:

1. Aina uutel üritustel osalemine eesmärgiga kohata uusi inimesi,  ja vastamine neile, kes proovivad minuga ühendust saada. See on ebamugav; vahel tundub, et sotsiaalselt kohanemisvõimelisemad ja kogenumad kasutavad mind ära.

2. Tutvumine oluliste inimestega. Tunne, et lõpuks ometi võib midagi head juhtuda. Kahtlused ja kõhklused – äkki see kõik ikkagi petlik?

3. Läbimurdetehingu sõlmimine või mõistmine, kes neist inimestest, keda ma olen seni kohanud, on mulle päriselt oluline. See on nagu punktidest joonise kokkupanemine ja arusaamine, mida see tähendab.

4. Nende inimeste proaktiivne väljavalimine, kes võivad minu suhtevõrgustikku tulevikus tihendada ja tugevdada. Oluliste inimesteni jõudmise taktika väljaarendamine. Investeerimine taustauuringutesse ja järelkontrollitegevuste kvaliteeti.

5 Inimeste esitlemine ja nendele suunatud väärtusloome, tugevdamaks mu personaalset brändi ja loomaks võrgustiku uusi ühenduslülisid.

Suhtevõrgustiku loomine on nagu keeleõppimine: mingil hetkel hakkab see ise ennast püsti hoidma. See areneb orgaaniliselt, kuni sa ise ennast selle osana esitled. Ühtlasi on see elukestev töö – sa võid selles kogu aeg paremaks saada. Ja nagu mis tahes muu õppimise ja arenemisega – sa võid selles olla vägagi tõhus või siis ka lihtsalt oma aega raisata.

Iga kord, kui ma kaalun osalemist mõne suhtlemisüritusel, pean sisimas maha pisukese võitluse. Osa minust ütleb, et sinna on kindlasti mõtet minna. Mõnikord on nii, et vaid üksainus kohtumine võib su maailma pea peale keerata – miks ometi säärane võimalus maha magada? Teine osa minust ütleb aga, et ilmselt ei juhtu midagi huvitavat, parem on kas puhata või keskenduda põhitegevusele, et suuta teha paremaid otsuseid ja lõppkokkuvõttes luua paremaid tooteid.

Et selliste dilemmadega toime saada, kaalun ma alati eri võimalused läbi. Küsin endalt, kuidas see konkreetne üritus võiks aidata meil saavutada meie kõige tähtsamaid eesmärke. Mu aeg ja energia on piiratud, mis tähendab, et ma pean keskenduma oma meeskonnale. Kui ma oma karjääris midagi kahetsen, siis neid lugematuid juhtumeid, mil raiskasin omaenese või kellegi teise aega projekti peale, millel ei olnud potentsiaali liikuma saadagi.

Et hoida eesmärke ja väärtusi vaimus värskena, teen ma endale igaks nädalaks meeldetuletuse asjadest, mis mulle päriselt korda lähevad, ja sihtidest, mille ma olen enesele seadnud. Messile minnes panen ma endale kirja nende inimeste nimed, kellega mul on tarvis rääkida, samuti panen kirja teemad, ja pean neist kinni. Kõik see on selline lihtne, aga põhimõtteline asi – peaasi on olla järjepidev ja jälgida, et väiksemad otsused oleksid alati seatud suurte eesmärkide ja põhiliste väärtustega.

Kui ma ikka leian end äkki keset pidu, klaas odavat õlut käes, üksinda keset valjuhäälset kampa, kellega mul midagi ühist ei ole, siis tähendab see enamasti, et ma ei peaks seal olema. Aga see võib ka tähendada, et ma olen just oma mugavustsoonist väljapoolt sattunud, ja nüüd hea võimalus seda tsooni laiendada.

Autor: Vladimir Funtikov