Trump ja Eesti sisalik

Trump kujutab endast kahel jalal kõndivat õppetundi institutsioonide tähtsusest. Sel kuivalt kõlaval, peaasjalikult mitmuses kasutataval sõnal on võtmetähtsus, et seletada korraga, kuidas Trump võimule tuli ja mida ta võimuga (mitte)korda saadab.

Trumpi tõstis võimule protest liberaalsete institutsioonide vastu USAs. Piisav osa USA valijatest oli valmis lööma käega poliitilisele süsteemile Washingtonis, selle reeglitele, väärtustele ja traditsioonidele. Trump omakorda lõhub institutsioone palju suuremal skaalal, tirides USAd välja II maailmasõja järel loodud rahvusvaheliste institutsioonide vundamentidest.

Võimalik, et Trumpi eesmärgid on kitsalt sisepoliitilised. Institutsioonide lõhkumine on tema jaoks võitev valimisstrateegia. Seda mitte üksnes presidendile endale. Trumpi populaarsus vabariiklastest valijate seas on 80% lähedal ning vabariiklaste senaatorid ja kongresmenid on oma valimisšanssides üha sõltuvamad Trumpi patronaažist. 

 

Isiklikud kapriisid

Eesti ja ülejäänud maailma jaoks on Trumpi mõju paradoksaalselt otsesem kui USA enda jaoks. Ülejäänud maailmal puuduvad USA presidendivõimu ohjeldamiseks konstitutsioonilised tasakaalumehhanismid (checks and balances), millega Trump kodumaal (veel?) arvestama peab.

Tulemuseks on rahvusvahelistes suhetes järsult kasvanud volatiilsus. G7 tippkohtumisel keeldus Trump pretsedenditult alla kirjutamast ühiskommunikeele. Ta ründas tavatult isiklikult ka korraldajamaa peaministrit Justin Trudeaud. Küsimus on vähem Trumpi suhtlusstiilis ja palju enam igasuguste kammitsate ja skaala kadumises – tüli piimatoodete ekspordi üle viis sõnadeni, mis seavad kahtluse alla kogu USA ja Kanada ajaloolise liitlassuhte.

Samas kohe pärast G7 kohtumist sai Trump Singapuris kokku Põhja-Korea türanniga, keda kohtles suure austusega.

Kõik osutab, et USA suhted ülejäänud maailmaga on täna juba de facto alustel, milles määravad on Trumpi isiklikud kapriisid, mitte institutsioonidesse ankurdatud liitlassuhted. Need, kes Trumpilt midagi saada tahavad, peavad valdama diilide kunsti, põhimõtetega ei jõua enam kusagile. Paradigma muudatuse järelmid maailma jaoks on tektoonilised. Eesti, kelle välisminister hiljuti ütles, et usub, et USA-ELi kaubandussõda USA-Eesti liitlassuhteid ei rikuks, on kui sisalik, kelle kuulmine registreerib iga väiksema krõpsatuse, aga kes meetri pealt tehtud püstolipauku ei kuule.

Liitlassuhted löögi all

Juba täna on ilmne, et Trump paneb löögi alla Eesti institutsioonilised liitlassuhted, pakkudes alternatiivina otsest ja isiklikku kliendisuhet USAga. Probleem viimasega on muidugi, et otsesuhet otsivad korraga kõik ülejäänud maailma riigid. Trumpi õukonnas kehtivad bütsantslikud reeglid tähendavad aga, et isegi presidendi nõunikud ei tea, keda ta kuulab – kui üldse kedagi (Iraani tuumaleppest loobus ta oma nõunikke eirates). Otsesuhteks tehtud pingutused on lask pimedusse, Eesti puhul väga väikesest püstolist.

Strateegiline probleem Eesti jaoks on tulev USA kaubanduskonflikt Saksamaaga. Saksamaa tahab oma autotööstuse ja laiemalt kaubandushuvide kaitseks mobiliseerida Euroopa Liidu. Pole erilist kahtlust, et Trump on ära tabanud, millist hooba kujutab tema jaoks endast Ida-Euroopa julgeolekupoliitiline haavatavus. Selle hoova rakendamine Tallinnale, Riiale, Vilniusele ja Varssavile on vaid aja küsimus. Viimastel tuleb valida: kas Saksamaa ja EL või USA ja NATO.

Veel suurem probleem on muidugi, et sellinegi valik pole parem halvast unenäost. NATO pole mõeldav ilma Saksamaa ja Prantsusmaata. Trump on juba asunud tegema Saksamaa elu kibedaks alliansi enese sees, nõudes kaitsele praegu veidi üle ühe protsendi SKTst kulutavalt riigilt panuse kiiret kahekordistamist. Poliitiliselt on see Berliini jaoks võimatu.

Kui üritada tõrvapotis meetilka leida, võib sellena näida USA uus rahvusliku julgeoleku doktriin, mis Trumpi enda juhtimisel määratleb riigi strateegiliste konkurentidena Venemaa ja Hiina. Eesti poolt vaadatuna tuleb arvestada ühega, et strateegiline konkurents USA ja Venemaa vahel ei tähenda, et konkurents oleks ühtmoodi absoluutne ja põhimõtteline igal pool. Trumpi diilitegemise kunst loob automaatse eelduse, et laual on vähem ja rohkem olulisi panuseid. Balti riigid, strateegiliselt kiretult vaadates, ei ole Washingtonile mitte strateegiline väärtus, vaid koorem.

Trump on korduvalt öelnud, et tahab teha diili Vladimir Putiniga. Ma usun, et meiegi kaitseplaneerijad panid tähele, et diil Põhja-Korea Kimiga näeb ühe esimese kompromissina ette USA loobumist ühismanöövritest Lõuna-Koreaga kui liiga „provokatiivsetest“. Pole mingit põhjust arvata, et Putiniga tehtava diili osised ja tingimused oleksid põhimõtteliselt erinevad Korea omast.

Olukorras, kus NATO tugijõud Baltikumis ei ole mitte püha liitlassuhte kehastus, vaid ülijõu juhi kapriisi funktsioon, suureneb vältimatult strateegiline ebakindlus piirkonnas. Teiste sõnadega: kliima destabiliseerub.