Koliks Viimsist ära. Või vara veel?

"Kas te, noormees, ka teate, kui palju maksis aasta aega tagasi lõuna kohalikus söögikohas või kui palju tuli tasuda juuksuri juures ning autoremonditöökojas siis ja tänasel päeval?" No ega ikka täpselt ei tea küll. Jutt lõppes naljatoonis, et ega siis paremat lahendust ei olegi kui kas Viimsist ära kolida või siis enda tarbitavate toodete ja teenuste nimekiri kriitilise pilguga üle vaadata.

Peagi lugesin uudist, et Viimsis on rekordkoguses maju müügis. "Pagan küll! Tundub, et elukogenud vanahärral oligi õigus ja nüüd üritavad paljud põgeneda sellest kallist ja kurnavast keskkonnast," mõtlesin endamisi ning asusin inflatsioonitempot lähemalt uurima.

Esimesena jäid Bloombergis silma uudised Venezuelast – maailma suurimate naftavarudega riigist, mis sotsialistide juhtimisel on sattunud tõelisse majanduskaosesse ning hüperinflatsiooni spiraali. Kujutage ette – juunis oli riigi inflatsioon aasta baasil 46 305%. Viies viimase kolme kuu inflatsiooninumbrid aasta baasile, saame tulemuseks 482 153%. Palk tuleks välja maksta kaks korda päevas ja ka siis kaoks veel ostujõust suurem osa ära, sest midagi mõistlikku pole osta ning kohalik börs meenutab kasiinot. Paari aasta tagusest miljonist bolivarist on ostujõu mõttes tänaseks alles 29 senti. Ainuüksi toidu hinnad tõusid viimasel kuul pea kolm korda. Tegemist on Ladina-Ameerika kõigi aegade kõige hullemate numbritega. Äkki ikka ei koliks veel Viimsist ära?

Vaatame konteksti

Suunates pilgud arenenud riikidele, võime elukalliduses siiski näha väikest trendimuutust. Kui varem liikus keskpankade rahatrükk peamiselt varahindade kasvu, siis nüüd on üha väiksema töötuse ning kasvavate energia hindade toel näha inflatsiooni invasiooni ka reaalmajandusse. USAs tõusis aastane inflatsioon mais 2,8% tasemele, mis on viimase kuue aasta kõrgeim näitaja. Tuuminflatsioon, mis jätab kõrvale toidu ja energia hindade mõju, on president Donaldi maal aastaga 2,2% võrra ülespoole nihkunud. See on pisut üle Föderaalreservi soovitud määra, mistõttu viimane on ka vaikselt rahapoliitikat karmistama asunud.

Euroala suurim majandus Saksamaa pakkus mais üllatuse, kui sealsed tarbijahinnad kasvasid aastaga rekordmadala tööpuuduse tingimustes 2,2% võrra, mis on samuti Euroopa Keskpanga 2% eesmärgist suurem näitaja. Lisades siia mosaiiki Itaalia poliitpinged ja iga päevaga üha reaalsemaks muutuva tollisõja, on Euroopa rahapoliitika kujundajad tõeliselt keerulise probleemi ees. Intresse tõstes saab osades Euroopa Liidu riikides tõmmata inflatsioonile pidurit, tuues aga samal ajal laenulembelistel ning nõrga konkurentsivõimega riikidel kaasa märkimisväärse finantskohustuste kasvu. Piltlikult öeldes on pliidi ühes potis juba kartulid pudruks keenud, samal ajal kui teisse potti alles juurvilju kooritakse.

Ja mida siis nüüd teha?

Kogu selle möllu sees on suurima löögi alla sattunud Euroopa säästjad, kelle jaoks lihtsaid lahendusi enam ei ole. Kui USAs on riskikartlikul investoril end võimalik inflatsioonitondi eest kaitsta, ostes Ameerika Ühendriikide kaheaastaseid valitsuse võlakirju, mille aastane tootlus on praegu 2,55%, siis euroalal on pilt oluliselt nutusem. Pankade deposiidimäärad on sisuliselt nullis ning turvalisemate riikide lühiajaliste võlakirjade puhul saab nende lunastamisel endiselt vähem raha tagasi, kui ostes sinna paigutati. Loomulikult võib ka eurooplane osta dollarites USA valitsuse lühiajalisi võlakirju, aga siis võib rahuliku ööune rikkuda valuutarisk. USAs on olemas ka spetsiaalsed inflatsioonikaitsega võlakirjad, mis maksavad inflatsiooniga seotud lisaintressi. Häda on vaid selles, et tõenäoliselt on Eesti inflatsioon veel mõnda aega turu keskmisest suurem.

Paljud kinnisvarausku eestlased on oma säästud inflatsioonitondi eest peitnud betooni, mis on ajalooliselt olnud üks paremaid turvapaiku. Negatiivsed reaalintressid on seda trendi viimastel aastatel tugevasti toetanud. Inflatsiooni kasv toob aga varem või hiljem kaasa intresside märkimisväärse kasvu, mis seab liigse võimendusega kinnisvaraprojektid surve alla. Kõrgem raha hind suurendab lühiajaliste võlakirjade konkurentsivõimet dividendiaktsiatega võrreldes. Suurema inflatsiooni tingimustes on aktsiainvestoritel mõistlik enda portfelli valida firmasid, mis suudavad hinnatõusu tarbijatele üle kanda – telekomi- ja farmaatsiafirmad, pangad ja tarbekaupade tootjad.

Ettevaatlik tuleks olla sektoritega, mille toodangu ostmist on lihtne edasi lükata. Siia kuuluvad eeskätt kinnisvara ja autod. Praegu on just paras aeg teha portfellis väikesi muudatusi, et kaitsta oma rahapaigutusi suurema inflatsiooni tingimustes. Võtke mõni õhtu vabaks ja mõelge, millised muudatused sobiksid just teile.