Viie rikkaima riigi sekka? Muidugi! Aga teeme alustuseks teadlased rikkaks

Ameerika üks kõige enam hinnatud juhte coach Marshall Goldsmith avaldas täpselt kümme aastat tagasi raamatu, millele pani pealkirjaks: „What Got You Here Won’t Get You There”. President Toomas Hendrik Ilves tõlkis pealkirja 2014. aastal eesti keelde järgmiselt: “Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.“

Nende aastate jooksul, mil oleme saanud taas vaba riigina toimetada, on ettevõtjad saavutanud midagi uskumatut: majandus on kasvanud 5 korda, vaesuses elavate inimeste arv on kahanenud 9 korda. Oleme jõudnud maailmas 60 kõige rikkama riigi hulka, kui võtta aluseks SKP per capita. Me edestame juba selliseid riike nagu Poola, Portugal ja Ungari. Peame tunnistama – tänu ekspordile ja ettevõtjate maksutuludele oleme jõudnud vaid ühe inimpõlvega jõukate riikide lävepakule.

Aga sellele tasemele oleme me kahjuks kinni jäänud. Ja jääme veel pikaks ajaks, kui midagi ei muutu. Kas just viie rikkama riigi hulka peame jõudma, aga mainides vaid õpetajate ja noorte teadlaste palka – need pole ainsad valdkonnad, mis vajavad kiirelt suuremat rahastust.

Meie ettevõtluses ja ühtlasi ka ekspordis domineerivad traditsioonilised tooted. Meie eksport koosneb suures osas piimapulbrist, jahust, puitmajadest ja metallkonstruktsioonidest. Need on küll väga kvaliteetsed, kuid maailma on nendega (väheste eranditega) raske vallutada.

Tegelikult on Eesti ainus kestev konkurentsieelis, mida on peaaegu võimatu jäljendada, meie endi teadlaste revolutsioonilised mõtted, mis jõuavad tootmisse. See on iga riigi unikaalne ja kõige raskemini kopeeritav konkurentsieelis. Just sellised äri-ideed suudavad vallutada kogu maailma. Kahjuks istuvad Eestis praegu teadlased ja ettevõtjad sügava jõe eri kallastel ja kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis nad nõnda istuma jäävadki.

Olukord ei ole siiski täiesti lootusetu. Esimesed näited teadmusmahukatest toodetest ja teenustest on olemas, mis sõna otseses mõttes on maailma pahviks löönud. Nimetagem kasvõi Dateli hoonete ja taristute seisundi kosmosest jälgimise teenust, mis suudab vajumist 1 mm täpsusega tuvastada. Või Guardtime’i plokiahelal põhinev ajatempel. Ettevõte osaleb nii USA valimiste turvalisuse tõstmise kui Aasia jaoks välja töötava uue põlvkonna terviseplatvormi projektides. Selliseid näiteid on õnneks mõned veel, kasvõi Skeletoni superkondensaatorid ja mõistagi ka äsja auhindadega pärjatud Cleveroni supervõimsad pakiautomaadid.

Aga selliseid ettevõtteid peaks meil olema kümnete ja sadade, et mitte öelda tuhandete võrra rohkem. Toetan Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri sõnu: viimane aeg on lõpetada jagamismajandus ning astuda teadmusmajanduse ajastusse.

Teiste riikide kogemus on näidanud, et teadmusmahukas ettevõtlus iseenesest ei teki. Riik peab jõuliselt sekkuma, aga tegema seda targalt. Teame ju küll, kui kerge on riigi tasandil rumala sekkumisega majanduses kasu asemel kahju teha.

Meil ei ole ühte võlulahendust, mis kõike muudaks. On terve süsteem abinõusid, mis käsitlevad erinevaid valdkondi. Ma ei puuduta targu siinkohal ettevõtjaid, sest nemad tulevad niikuinii kiirelt kaasa kõige uue ja edumeelsega. Räägin neljast võimalikust muudatusest meie mõtlemise paradigmas.

Me oleme peaaegu saavutanud teadusstrateegias püstitatud eesmärgid, kus 11% Eesti teadusartiklitest kuuluks 10% maailmas enim tsiteeritud teadusartiklite hulka. Aga mida me nende teadmistega peale hakkame? Mis on meil sellest kasu, kui me neid ei rakenda?

Tänane teadlaste edukuse mõõdupuu on liiga ühekülgne ja see ei soosi teadlast mõtlema ei ettevõtja ega ka ühiskonna ees seisvate probleemide peale laiemalt. Ega ka sellele, kuidas nende avastus inimeste elu tegelikult paremaks muudab. Selle eest ei tunnusta meie ülikoolid ühtki teadlast.

Julgeksin sõnastada teadusele uue eesmärgi: „Teadlaste töö avaldamine tunnustatud teadusajakirjades, samal ajal aga ka selle töö tulemusel saadud patent või kasulik mudel.“ Ja Eesti fundamentaalteadlased ei pea muretsema: heast teadusest ei ole midagi praktilisemat ning Google on elav näide sellest, kuidas fundamentaalteadlased tõusid omas valdkonnas maailmas liidriks.

Andekate teadlaste hulgas on palju ettevõtja soonega inimesi – nimetame vaid kahte Marti - Mart Ustav Tartu Ülikoolist (biotehnoloogia) ja Mart Min Tallinna Tehnikaülikoolist (elektroonilised seadmed ja mõõtetehnoloogiad).

Ettevõtliku mõtteviisiga teadlase jaoks on parim võimalus oma ideed katsetada ja sissetulekut kümne- või sajakordistada just ettevõtluses. Aga ettevõtet üles ehitades ei ole kellelgi võimalik teadusartikleid kirjutada. Praegu tähendab see automaatset teadusrahast ilmajäämist. Kui ettevõte peaks ebaõnnestuma (mida paratamatult juhtub sagedamini kui õnnestumist), on teadlane saanud topelt-tagasilöögi: äri ebaõnnestus ning teadusrahast on ta samuti kõrvale jäetud.

Teadlasest ettevõtja ja ettevõtjast teadlane Marek Strandberg on öelnud: „teadus peaks olema seotud ettevõtlusega sellisel moel, et teadlastel peab olema piisavalt vabadust minna ettevõtlusse, aidata juurutada oma ideed, õnnestuda ja ebaõnnestuda, tulla tagasi teadusse ja katsetada edasi.“

Ilmselgelt see liiklus peab olema kahepoolne ja teadlase minek ettevõtlusesse ei tohi olla tupiktee.

Praegune süsteem aga on toonud kaasa selle, et isegi kui teadlastel on ettevõtja mõtteviis, avaldub see vales kohas. Teadlased on pidanud tänase teadusrahastuse tõttu treenima ennast grandihuntideks, kes võitlevad ja võistlevad selle nimel, et elus püsida ja ennast ja oma uurimisrühma finantseerida. Kui sul on piisavalt grandivahendeid, siis jääd ellu, kui mitte, siis pead ülikoolist lahkuma. Anname teadlastele võimaluse suunata osa grandi eest võitlemise energiast ettevõtlusesse, ilma teda selle eest karistamata.

Ettevõtja jaoks ei ole vaid oma riigi teadlased ja teadusasutused uute ideede ja teadmiste allikaks.

On äärmiselt kahetsusväärne, et Eurostarsi programmis Eesti riik rahaliselt ei osale. Eurostars on üks suuremaid, spetsiaalselt väikeettevõtete teadus- ja arendustegevuse toetamiseks loodud programm, mis toetab nende ja teadusasutuste vahelist rahvusvahelist koostööd. Oleme Kreekaga ainukesed EL-i riigid, kes oma ettevõtete rahvusvahelist koostööd ei toeta. Miks?

Lugesin äsja uudist, kus Soome, Rootsi ja Lõuna-Korea Eurostars programmi toel otsivad uusi ideid Smart Mobility, Smart Industry, Circular Economy, Smart Health tehnoloogiate arendamiseks. Nii tahaks, et ka Eesti oleks selles grupis olnud.

Kümned ja kümned inimesed on nüüdseks juba aastakümneid rääkinud, et peame Eestis jõudma teadmusmahuka majanduseni. Midagi ei ole juhtunud.

Ja ei juhtu ka, kui meil ei ole ühte konkreetset inimest, kellel on võimu, keda austatakse, ja kel on elukogemust, tarkust ja julgust, et see oluline reform Eestis läbi viia.

See austav kohustus võiks olla Riigikogu eesistujal või Eesti Vabariigi peaministril, veel parem, mõlemal korraga.

Tee teadmusmahuka majanduseni ei ole lihtne. Meie ülikoolide ja kogu teadusvaldkonna, samuti riigivaltsejate jaoks, tähendab see kindlalt mugavustsoonist väljatulekut.

Euroopa riikide innovatsiooni-indeks, kus me oleme kukkunud varasemast tahapoole, näitab, et aeg on tegutseda. Muidu avastame end innovaatiliste riikide nimekirjas viimaste hulgas.

Ärgem siis unustagem: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.