Agilist hiilib tuppa, virvatuluke käes

Agiilsus on hulk praktikaid, mis sobivad tootearenduse spetsiifilisse konteksti. Ja kuna tootearendus laieneb aina uutesse valdkondadesse, on agiilsest ehk väledast arendusest võtta nii mõndagi kasulikku ka väljaspool ITd.

Kirvega võib küll langetada puid ja ehitada valmis terve palkmaja, kuid hambaraviks on see ebasobiv. Sarnast ühe tööriista ülekasutamise fenomeni olen viimastel aastatel näinud ka teiste moevooluterminitega nagu Lean, Six Sigma, ISO, Design thinking, TQM jpt – need on kõik protsessid ja praktikad, millel on küll teatud sobivus oma kontekstis ja mis on abiks probleemide lahendamisel, on tegelikult kasutud või isegi ohtlikud väljaspool oma määratud keskkonda või konteksti.

Nii leiabki ühe suure agiilsuse vihmavarju alt mitmeid erinevaid praktikaid, raamistikke ja protsesse, mis aitavad tõenäoliselt turu-, kliendi- ja tehnoloogiariski maandada, kuid ei ütle midagi organisatsiooni ees seisvate strateegiliste valikute kohta. Vastuseta jääb muu hulgas, milliseid kliente ja millise väärtusega me peaksime toetama ning kuidas peaksime oma konkurentide tegevusega arvestama?

Agiilsus sobib väga hästi tootearendusele sarnanevatele kontekstidele, kus on palju määramatust ning pikalt ette planeerimine ei garanteeri paremat tulemust. Samas olen aga aidanud ettevõtetel ja organisatsioonidel kiirendada oma tootearendust agiilsete põhimõtete abil aastast 2009 ning märganud, et mitmes Euroopa ja Eesti organisatsioonis üritatakse neid praktikaid sobitada igale poole, sh kohtadesse, kuhu need üldse ei sobi. Kuulen aina enam valdkondadest, kus nüüd on uusima rongiga kaasa sõites otsustatud lisada oma valdkonna ette sõna „agiilne“. Näiteks agiilne turundus, agiilne HR, agiilne müük või mis iganes muu agiilne tugiteenus.

Agiilsus kui suur õnn on saabunud meie õuele, et muuta ettevõtlus, juhtimine, strateegia ja kogu äri „agiilseks“. Mis iganes ka on küsimus, vastuseks on ikka agiilsus.

Kui strateegilised valikud on selgesti mõistetavad ja kõigile osapooltele sarnaselt arusaadavad, võib leida tuge agiilsetest tootearenduspõhimõtetest. Rõhutan – põhimõtetest, mitte praktikatest. Praktikaid kopeerides ilma põhimõtteid oma konteksti kohandamata saab heal juhul laulda halba karaoket, kuid halvemal juhul sõita vastu seina.

Mõistmaks, miks mõni retsept või praktika ei ole tööle hakanud, olgugi et kõike on tehtud täpselt nii, nagu raamatus kirjas, soovitan nõu küsida kompetentsetelt ning suure pildi nägemise võimega praktikutelt. Muidugi, kõige parem on nõu küsida ikka enne kirvega hammaste kallale asumist.