Kutseõpetajat väärtustades edukaks

Arvestatava osa meid ümbritsevast rikkusest on loonud tööstus, sealhulgas töötlev tööstus. Selleks, et töötlev tööstus saaks püsida ja areneda, on vaja tööjõu järelkasvu. Seejuures edumeelse, haritud ja oskusliku tööjõu järelkasvu. Tööjõu järelkasvu kvantiteediga on meil nagu on, kuid kvaliteedi heaks saame väga palju ära teha.

Et kvaliteet saavutada, on tarvis kutseõppesse tekitada tugevam konkurents, mis võimaldab andekaimad ja motiveerituimad välja selekteerida. Selleks aga peavad kutseõppe erialad muutuma atraktiivsemaks. Üks aspekt on lõpetajate palgad, mis ei tohiks olla probleem, sest juba praegu on paljudes edukamates töötleva tööstuse (eelkõige masina- ja metallitööstuses) ettevõtetes palk Eesti keskmisest tunduvalt suurem. Teine aspekt, mis veelgi olulisem, on aga see, et õpe oleks huvitav ja kvaliteetne.

Õppe muudavad huvitavaks ja asjalikuks head õpetajad. Viimaseid aga pole varnast võtta ning näib, et ajas jääb neid pigem vähemaks. Oma osa mängib siin kindlasti ka õpetajakutse üldine väike populaarsus, aga kutsekoolides on see probleem eriti hull. Mida siis ette võtta? Millised meetmed tooksid noori häid õpetajaid kutsekoolidesse?

Lahendused on sarnased paljuski üldhariduskoolidele, aga on ka mõned täiendavad nüansid. Esiteks peavad palgad muutuma konkurentsivõimelisemaks. Tundub absurdne, aga kutseõpetaja käe alt läbi käinud noor teenib peaaegu kohe peale õppe läbimist oluliselt rohkem kui õpetaja, kes talle need oskused õpetas. Ei tahaks uskuda, aga reaalsus on selline! Kui õpilasel jagub nutti ja temast saab mingi valdkonna või osakonnajuht, võib palgavahe käriseda isegi mitmekordseks. On selge, et selline olukord ja teadmine on noorele (kutse)õpetajate järelkasvule tõsiselt demotiveeriv, sest kes tahaks väikese palgaga tööd. Siis ei maksa imestada, et sellest elukutsest huvitatuid on järjest vähem. Sel põhjusel peaks eesmärgiks seadma mingi piiri, kust alates võiks vähemalt loota mingile konkurentsile antud ametile. Õigemini kutsele, sest õpetaja on rohkem kutse kui amet. See piir võiks olla vähemalt 120% riigi keskmisest palgast.

Teine nüanss on õpetaja teadmiste ja praktiliste oskuste hoidmine ajakohasena, sest selleks, et haridus oleks võimalikult kvaliteetne, peavad edasiantavad teadmised olema nii kaasaegsed kui võimalik. Eriti oluline on see tööstuses, kus masinapark ja tarkvara vahetuvad iga mõne aasta tagant ning tehnoloogiad ja materjalid pidevalt ajas täiustuvad. Seetõttu on oluline pöörata tähelepanu õpetaja kestvale täiendõppele ja praktika omandamise võimalustele, seda eksisteerivate ettevõtete juures.

Siinkohal saab appi tulla erasektor ise, pakkudes praktikavõimalusi õpetajatele, mitte ainult õpilastele. Praktikavõimaluste loomine eraettevõtluses on oluline ka seetõttu, et õpetajad saaks jälgida reaalelulisi olukordi ja oskaksid õpilastele paremini näiteid tuua, milliste probleemide ja küsimustega võib igapäevases tootmises kokku puutuda. Just reaalelulised näited sobivad parimaks õppematerjaliks, kuna aitavad hiljem tulevase töökeskkonna ja ametiga paremini kohanduda. Siit edasi minnes oleks eriti hea leida kutseõpetajaid, kellel on pikaaegne tootmiskogemus või kes töötavad samal ajal tootmises ja omavad häid pedagoogilisi oskuseid.

Viimane aspekt on üleüldine õpetajakutse ja õpetajate kui isiksuste väärtustamine. Selles osas on küll viimastel aastatel toimunud teatud edusammud, vähemalt osade inimeste puhul, kuid pikk tee on veel minna. Praegu oskavad õpetajakutse tähtsust hinnata inimesed, kel on endal hea haridus ja haritus, kes omavad oma tutvusringis õpetajat või on ise õpetajad, samuti tööandjaid, kes on mures kvalifitseeritud tööjõu leidmise pärast.

Õpetajakohale ei saa tekkida suuremat konkurentsi kui ärimehe või IT inimese kohale enne, kui õpetajale vaadatakse otsa sama suure respekti ja kadedusega kui vaadatakse otsa nimetatud alade esindajatele. Respekti ehk jagatakse tänagi, kuid kadedust üldiselt ei tunta, pigem kaastunnet. Ning koormuse, palga ja nõudmiste tasakaalu silma pidades pole see ka imeks pandav. Kui nimetatud tasakaalupunkt liigub õiglasemas suunas, ehk väärt oskuste ja mõistliku koormuse juures on võimalik saada ka hästi tasustatud ning omada enda ümber head tugisüsteemi, küll siis tuleb ka oodatud järelkasv.

Eelpool loetletud vajalikud sammud, kõrgem palk, tugev praktikabaas ja täiendkoolitus ettevõtluses ning õpetajakutse prestiiži tõus ühiskonnas, tähendavad seda, et selleks, et hariduse, eriti kutsehariduse seisu parandamiseks ning paremate õpetajate leidmiseks ja hoidmiseks peavad riik ja erasektor tegema koostööd. Kõik ühiskonnagrupid peavad olema suuremal või vähemal määral kaasatud, sest hea haridus ja haritus saab alguse eelkõige meist endist.