Kas pesta oma äri roheliseks?

Kaheksakümnendate aastate lõpus tekkinud termin „rohepesu“ on tänaseks juba nii mõnelegi eestlasele tuttav, kuid enamikule on see sõna ning selle tähendus siiski võõrad. Terminit hakati kasutama ettevõtete kohta, kes kasutasid enda reklaamimiseks rohelist mõtteviisi, kuid tegelikkuses püüdsid oma varjukülgi heaks rääkida – roheliste tegudeni ei jõutud kunagi. Inglise keeles on selle kohta väga tabavalt öeldud talking but not walking. Eesti keeles sobiks sellist tegevusetust iseloomustama vanasõna „Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“. Nunnude karupoegadega poseeriv ilutööstuse juht, kes lubab ettevõtet reklaamides järjekordsesse mõmmifondi hulgaliselt raha anda, kuid oma kreeme katsetab loomade peal südamerahuga edasi, on klassikaline üheksakümnendatest pärit rohepesu näide.

On üsna arusaadav, et vastutustundlikkus ja sellega kaasnev imago võlub eelkõige neid ettevõtteid, kelle äris on palju keskkonnariske või mille kaudu pakutakse teenust, kus piir piltlikult öeldes hea ja halva vahel võib olla üsna õhuke. Nii mõeldakse vastutustundlikkusele hoopis rohkem näiteks kiirlaenu pakkuvates krediidiettevõtetes, kus inimestele raha kõrge intressiga välja laenatakse, aga ka keemiatööstustes, kus jääkproduktid võivad kergesti keskkonna ohtu seada. Selliste ettevõtete riskid oma tegevusega kellelegi halba teha on suured. Siinkohal rõhutan, et ongi väga õige, et suurema riskiga ettevõtted vastutustundlikkusele mõtlevad. Nende eeskuju võiks järgida kõik, kellele täna tundub, et riske justkui polegi.

Väikesel äril, mis toodab näiteks küpsiseid ja leiba, ei lasu nii suurt vastust – ehkki mingil hetkel võivad ka pisikese pagariäri kliendid hakata uurima, kust nende lemmiksaiakeste jahu ikkagi tuleb ja kas varavalges tööle tuleva pagari pere eest on ka hoolt kantud? Ja üleüldse – mida teeb see väike leivaäri oma toidujääkidega? Selles, et taolised pärimised tulevad ühel päeval kõigile ettevõtjatele, pole mingit kahtlust.

Olen nii julge ja ütlen välja, et pean sedavõrd noores riigis nagu Eesti kergemat sorti rohepesuga tegelevaid ettevõtteid edumeelseteks, sest nad vähemalt mõtlevad sellele, et tuleks hakata panustama vastutustundlikule ärisuunale. Lihtsalt neil pole täna veel piisavalt oskusi ega teadmisi, kust alustada. Võimalik, et ka motivatsioon põhineb esialgu valedel eesmärkidel. Küll aga näitab nende ettevõtjate püüdlus ja agarus, et neist võiks saada potentsiaalsed vastutustundliku ettevõtluse lipulaevad. Andkem neile lihtsalt aega. Ja andestagem vead.

Tänases Eestis ei saa oma headest kavatsustest rääkimist kohe teadlikuks petmiseks pidada, sest inimeste, sealhulgas ettevõtjate teadlikkus vastutustundlikust ärist on üsna madal. Küll aga aitab ettevõtjaid õigele teele see, et faktide kontrollimine on vaid ühe telefonikõne või Google´i otsingu kaugusel – kedagi lollitada või valeinfoga eksitada muutub aina raskemaks, kui mitte lausa võimatuks. Ja samuti maksab see kätte tulevikus – internetti ära kustutada ei saa, kõik patud ja rumalused jäävad sinna igaveseks.

Veel usun ma täiesti kindlasti, et meil on terve hulk ettevõtjaid, kes täna juba toimetavad just nii, nagu ühele vastutustundlikule ettevõttele kohane. Küll aga ei kandideeri nad uhketele auhindadele, ei räägi oma tegemistest just kõige kõvema häälega ning pigem jäävad tagaplaanile. Vastutustundlikud otsused sünnivad lähtuvalt omanike väärtushinnangutest või siis ka töötajate algatusel-nõudmisel. Ma väga loodan, et selliseid väikeseid tegijaid on meie ilus Eestimaa täis ja siinkohal kutsun neid kõiki „kapist välja tulema“.

Tagasihoidlikkus ei ole alati voorus, eriti kui elame ajal, kus iga selline eeskuju kuluks hädasti marjaks ära. Kui rohepesu peamine argument seisneb selles, et räägitakse roheline olemisest rohkem, kui asjal on sisu, siis tegelikult võiks küsida, miks roheliselt tegutsedes sellest mitterääkimisel oma nime ei ole? Kahju, kui head asjad nelja seina vahele jäävad. Kommunikatsiooni väärtust ei tohiks sugugi alahinnata.

Kuidas siis ikkagi vältida seda, et tegeled, kasvõi lihtsalt teadmatusest, suuremat sorti rohepesuga? „Ära tee halba“ tuleb enne kui „tee head“ – selline lihtne tõde, mida peaks meeles pidama iga ettevõtte juht. Ei ole kahtlustki, et suuri plaane tehes või strateegiaid kokku pannes käib igal juhil peast läbi, kuidas need otsused minu töötajaid mõjutavad. Või siis, kas ma saaksin oma tootmisahelas kasvõi midagi väikest muuta, et näidata üles keskkonnateadlikkust.

Selge on see, et ühel või teisel moel peab oma põhitegevuse läbipaistvuse üle vaatama iga ettevõtja, sest viimaste uuringute kohaselt valivad tulevased tarbijad ehk tänased noored oma teenuse koguni enam kui 70% selle järgi, kui jätkusuutlikult teenusepakkuja toimetab. Lisaks sellele ei lähe noor kindlasti tööle sinna, kus vastutustundlikkuse teemal räägitakse rohkem, kui tehakse. Oluline on seejuures meeles pidada, et ehkki Y- ja Z-generatsiooni oskus kasutada põrandaharja ei pruugi olla parim, on nende võime Google’ist infot leida imetabane. Olulisi küsimusi küsida ning tulist vastuhakku üles näidata ei pelga nad samuti.

Kindlasti vangutab selle maailma päästmise jutu peale praegu nii mõnigi lugeja pead ja pööritab silmi – mingi pseudoprobleem! Ja selline peavangutamine kasvab just vanusega – noorte inimeste hulgas on teadlikkust palju rohkem. Ma usun, et varsti pead ka sina, kes sa vastutustundlikkust pead pseudoprobleemiks, oma sõnu sööma ja suhtumist muutma, sest võib-olla tuleviku ettevõtja ei võta sind jutulegi, kui ilmud kohtumisele ühekordses topsis oleva kohvijoogiga.