Muudame eurose kütusehinna inimõiguseks

Iga riigi elu ja majandus sõltuvad energiast: selle kättesaadavusest ja odavusest. Mida paremini ja odavamalt terve ühiskond energia kätte saab, seda edukamalt ta teiste riikidega võrreldes elab.

Arvestades asjaolu, et Eesti riik on tegelikkuses vahendusmajandus, siis on selge, et odavam ja kättesaadavam energia annab võimaluse lõpuks jõuda tootmispõhisele majandusmudelile. Viimase 20 aasta jooksul on riik kütuseaktsiisi tõstnud nii piiripealselt, et see on igas mõttes takistanud riigi majanduse arengut, sest kütusehinda on tõstetud taluvuspiirini, mis on söönud tavakodanike ja ettevõtete rahakotti.

Tänu sellele kiratseb kogu Eesti elu arengu järele, eriti just see osa, mis jääb Tallinnast, Tartust ja Pärnust väljapoole. Inimesed kolivad massiliselt tõmbekeskustesse, sest maal pole töökohti. Kui linnas tööl käiakse, siis sööb kütus inimeste palgast liiga suure osa ja neil pole motivatsiooni töölkäimisele peale maksta.

Iga ettevõtja soov on maale investeerida, sest seal on maa odavam, mis muudab ka esialgse investeeringu suuruse odavamaks. Kuna maal pole aga töökäsi, siis pole mõtet sinna investeerida.

Kõige enam põhjendavad poliitikud seda, miks kütuseaktsiisi mitte langetada, sellega, et inimesi on vaja motiveerida roheenergiat kasutama (ehk siis elektriautosid jne). Tegelikkuses pole roheenergia kasutusele võtmiseks mitte midagi muud motiveerivat ette võetud.

Päriselus kardavad poliitikud, et kui nad langetavad kütuseaktsiisi, siis kaotab riik oma eelarvest paarkümmend miljonit eurot ja neil pole mitte ühtegi head ideed selleks, kuidas sama summa eelarve jaoks tagasi teenida.

Mina usun, et kui kütus maksaks tanklas 1 euro liitri eest, siis esiteks tekitaks see olukorra, kus ettevõtjad ja tavakodanikud lõpetaks oma masinate tankimise Lätis ja Venemaal. See omakorda suurendab aktsiisilaekumisi.

Positiivne aspekt on siinjuures seegi, et inimesed ei kulutaks oma aega sellele, et spetsiaalselt Lätti või Venemaale odavama kütuse järele sõita – see aeg kuluks edaspidi töötamisele, mis toob maksutulu, või uute ja paremate ideede peale mõtlemisele, mis võib maksutulu lausa kordades suurendada. Inimese ja ettevõtja ajakulu on aspekt, millele tavaliselt ei mõelda, aga see on samuti majandusarengut arvestades suure tähtsusega.

Madalamad kütusehinnad panevad käima ahelreaktsiooni, mis mõjutab tervet majandust.

Esiteks langevad kõigi kaupade ja teenuste hinnad. Tavainimesele jääb kätte rohkem raha, mis annab talle võimaluse seda kas investeerida või selliste teenuste ja kaupade peale kulutada, mis tõstaks tema elukvaliteeti märgatavalt. Kui tahame olla edukas ühiskond, siis peame lõpuks ometi arvestama hakkama ka inimeste õnnetundega, sest on selge, et õnnelik inimene on tervem. Tervem rahvas vähendab meditsiinikulusid, tõstab inimeste eluiga, mis omakorda pikendab täisväärtuslike tööaastate hulka inimese jaoks. Mida kauem inimene töötab, seda enam teenib ta riigile maksuraha ning seda säästlikumaks muutub viimased 7 aastat vähemalt pool miljardit eurot aastas miinust tootnud pensionisüsteemi.

On arusaadav poliitikute suhtumine: tuua riigieelarvesse tulu just nüüd ja praegu, sest tulevik on alati tume ja tihti jääb risk, et plaanid ei täitu nii, nagu soovitakse. Reaalajas kogutav maksutulu on poliitikute jaoks nagu kindlustus. Tegelikkus on aga selline, et sellised lühiajalised kasumid takistavad arengut suuremaks eduks.

Samuti on harjutud põhimõttega, et edu kasvatamiseks on vaja midagi väga keerulist ja uuenduslikku välja mõelda. Tegelikkus on näidanud seda, et areng ja edu tulevad tihtipeale väga lihtsate mudelite ja vanade lahenduste juurutamisega. Igas ajahetkes tanklas 1 eurot liiter maksev kütus olekski selline lihtne lahendus, mis tõukab ahelreaktsioonina arengusse kõik majanduse ja ühiskonna aspektid.

Kui tahame arengut ja edu, siis peame jõudma lõpuks ometi arusaamisele, et sõidukite kütuse hind on üks väga oluline osa majanduskasvu mootorist – see on energia, mis panebki selle mootori tööle.