Tõmbame riigi masinavärgi koomale

Riiki on aina raskem üleval pidada, sest töötavate ja mittetöötavate inimeste suhe halveneb kiirelt. Kuna erasektori töötaja maksab nii pensionid, tervishoiu, hoolekande kui ka avaliku sektori palgad, ütleb lihtne loogika, et seal töötavate inimeste hulka tuleb suurendada.

Oleme Riigireformi sihtasutusega teinud riigikogule ettepaneku anda valitsusele ülesanne ette valmistada nelja aasta jooksul kava riigi halduskoormuse vähendamiseks umbes veerandi võrra. Selle võiks esitada riigikogule kinnitamiseks veel selle aasta jooksul.

Pikema plaanina soovime aga kaheksa aasta jooksul riigivalitsemisega seotud töökohtade vähendamist poole võrra. Selline kärpimine võimaldaks tõsta allesjäävate ametnike töötasu ning seeläbi palgata riigisektorisse veelgi kvalifitseeritumat tööjõudu.

Tegelikult on laiapõhjaline toetus riigireformi läbiviimiseks ühiskonnas olemas. Tänavu jaanuaris tehtud avaliku arvamuse uuring näitas, et 83% Eesti elanikest on ametnike arvu ja bürokraatia vähendamise poolt ning lausa 85% arvab, et riigi juhtimises tuleb teha muudatusi. Samuti leiab riigi reformimise vajadus äramärkimist pea kõigi erakondade valimisprogrammides.

Miks üldse peaks ametnike arvu vähendama? Märkamatult on ka Eestis hakanud bürokraatia end ise kasvatama. Kui on ametnikke palju, hakatakse neile rakenduse leidmiseks ühiskonna probleemidesse suhtuma nii, et neid peaks lahendama riigi tasandil. Ja nii aina kasvab erinevate regulatsioonide hulk, ametnikud saavad tööd juurde ja muutuvad justkui järjest vajalikumaks. Regulatsioonide sisu tuleb ju kõigepealt põhjalikult arutada, siis kulutatakse palju aega nende seadusteks vormimiseks, seejärel nende elluviimiseks ja juurutamiseks. Ja siis juba on võimalik tegeleda nendega, kes ei täida neid norme, ja arutelud selle üle, kuidas veel midagi reguleerida, lähevad uuele ringile.

Ühesõnaga, iga uue regulatsiooni kulu ühiskonna jaoks on meeletult suur ning seda tuleb kärpida. Terve mõistus ütleb, et igasugust mikromanageerimist pole mõtet riigi tasandile viia, sest üksikjuhud teevadki n-ö raske riigi. Võtame näiteks küsimuse, kas kool peaks algama hommikul kell 8 või 9? Miks peaks sellist asja reguleerima riigi tasandil? Koolidel on ju ometi hoolekogud, nende otsustest piisaks. Selline detailidesse minek käib meil riigina üle jõu nii rahaliselt kui ka ajaliselt. Seetõttu on ka riigireformijad teinud ettepaneku määratleda mittestrateegilised avalikud teenused ja anda nende pakkumine üle erasektorile.

Julgen enda kogemusest kinnitada, et oleme praegu olukorras, kus avaliku sektori tippjuhid on valmis tegema asju tunduvalt tõhusamalt kui seni, aga poliitiline tellimus selleks puudub. Ametite juhid on valmis palju rohkem koomale tõmbama, aga eesmärke selleks pole seatud. See on eelkõige poliitiliste tippjuhtide mugavuse ja otsustusjulguse puudumise küsimus.

Tähtis on jõuda ühisele arusaamale, et riigi masinavärgi koomale tõmbamine on probleem, mis tuleb lahendada. Olulisim on probleemi teadvustamine. Kui jätame selle eesmärgi sõnastamata, siis ei jõua me kuhugi, vaid asi sumbub lõpututesse aruteludessse.