Poliitikuid ja ettevõtjaid ühendab kasum

Meeldib see meile või mitte, aga majandus ja poliitika on omavahel alati seotud ning kõigest sadakond aastat tagasi kutsuti majandusteadust (economics) veel poliitökonoomiaks (political economy). Tänapäeval kipume mööda vaatama majanduse ja poliitika vastastikusest sõltuvusest, unustades, et seesama sõltuvus on tegelikult mõlemapoolselt kasulik. Selleks, et kapitalism ja demokraatia saaksid toimida, on tarvis kapitalisti, kes paratamatult tegutseb kasumi nimel.

Poliitikuid peaks omakorda huvitama seesama kasum, kuna ainult siis on, mida jagada või mille jagamise põhimõtete nimel võidelda. Seega on üllatav, kui majandusinimesi jätkuvalt hämmastab poliitika ja majandusteemade omavaheline põimitus. Keynesi parafraseerides võtab poliitik riske, millest ta on teadlik, ning ettevõtja riske, millest ta pole teadlik.

Majanduses on oluline tähendus sõnal lihtsus, sest mida selgemad reeglid, seda vähem on segadust ning seda parem ja efektiivsem toimetada. Teisalt unustatakse, et reegliteta saab küll toimida turg, kuid mitte majandussüsteem. Üldnimetaja meie majandusmudelile on kapitalism, mille peamised komponendid moodustavad eraomand, regulatsioonid, kasum ja konkurents. Vaidlused eraomandi osas tunduvad lühiajalises perspektiivis lõppenud, kuid kolme ülejäänud komponenti mõjutab poliitika igapäevaselt. Ning poliitika muudab reegleid.

Majandus ja poliitika on paratamatult kui mitte otseses konfliktis, siis sageli väga vastandlike huvidega. Ning ka mõisted kapitalism, majandus ning reeglid muutuvad ajas. Kapitalistlikku majandussüsteemi pole ajaloos kunagi olemas olnud. See on unistus ning abstraktsioon. Eraomand ja kasum on ehk ainsad punased niidid, mis kapitalistlikke majandusmudeleid ning süsteeme ühendavad. Impeeriumid, riigid, linnad ja kogukonnad kehtestavad mängureegleid.

Kui majandusinimesed kipuvad teinekord ülehindama majanduse ning ettevõtete olulisust, siis muude elualade inimesed seevastu alahindavad seda märksa sagedasemalt. Kasum oli, on ja jääb ettevõtlikele inimestele peamiseks motivaatoriks ning edasiviivaks jõuks. Seda ei suuda muuta ükski poliitiline protsess ega soovunelmad. Klassikalist näidet poliitilise protsessi ja majandusreeglite vastuoludest pakub Eesti aktsiisidüstoopia. Poliitiline protsess ei saa pea peale pöörata majandusreegleid ja mõtlemist – tulemused ja numbrite keel räägivad enda eest.

Globaliseerumine on andnud majanduse ja poliitika olemuslikule konfliktile uue mõõtme. Viimase saja aasta jooksul on maakera rahvastik mitmekordistunud ning lisandunud on 5 miljardit inimest. Demograafid ennustavad ühelt poolt, et rahvastik jätkab kasvamist, teisalt näevad pessimistlikumad rahvastikuteadlased tulevikus inimtühja planeeti. Kui arenenud maailmas on lapsed kiiresti muutumas eksklusiivseks luksuskaubaks, siis Nigeerias võib sajandi lõpuks elada 800 miljonit ning Hiinas hoopis 600 miljonit. Või vastupidi.

Majandusteadus ja majandusinimesed peavad paratamatult reegleid, protsesse ja komplekssust lihtsustama, muidu pole võimalik opereerida. Eesti ettevõtjate arusaam regionaalsest kapitalismist tundub ülejäänud maailmaga võrreldes vägagi eluterve, kuid globaalsel tasemel on huvide konflikt kasvanud nii märkimisväärseks, et lahenduste otsimine käib üle jõu nii inimestele kui ka arvutitele.

Lisaks demograafiale ja kliimamuutustele on kolmandaks globaalseks majandusprobleemiks konkurents. Näiteks USA tarbija maksab monopolistlikele telekomidele leibkonna kohta liigsed 500 dollarit aastas, võimaldades ettevõtetele põhjendamatult suuri kasumeid. Ning telekomisektor pole ainus probleem – pea kaks kolmandikku USA tööstusharudest on monopoliseerunud. Majandusreeglitest tuleneva mastaabisäästu ja efektiivsuse vastu ei saa.

Google ja Facebook domineerivad globaalset reklaamiturgu ja söövad nii Eesti meediaettevõtete kasumeid kohalikul turul. Mängureegleid saab võrdsustada mõnevõrra paradoksaalsel kombel ainult Euroopa Liit, sest võitlus globaalse monopolistiga riigi tasemel saab lõppeda vaid viimase kaotusega. Selle näite põhjal mõistame, et ilma poliitilisel protsessil põhineva regulatsioonita jääb kaotajaks tarbija ning kohalik äri. Kuivõrd kõik Eesti töötajad või kapitalistid ei saa kolida Silicon Valleysse, siis tuleb tunnistada, et imperialistlik majandusprotsess vajab tasakaalustavat jõudu.

Eesti riik peab lisaks kohalikele ettevõtetele arvestama regionaalsete, rahvusvaheliste ning globaalsete äride huvidega. Lisaks poliitiline-julgeoleku-inimarengu dimensioon ehk kust jooksevad piirid Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO ning Eesti otsustusõiguse vahel? Lõpptulemusena saavad Eesti kasumid ja majanduslik motivatsioon olla vaid meie kohalik vastutus, poliitika ja jurisdiktsioon, kuid teisalt tuleb tunnistada, et üksi me ju hakkama ei saa.

Kapitalism ilma kapitalistideta on sama kui riik ilma kodaniketa või koolimajad ilma õpilasteta. Seda ilmselt võikski meeles pidada nii valimiste kui ka poliitilise protsessi kontekstis laiemalt. Me sõltume üksteisest ning see sõltuvus on mõlemapoolselt kasulik.