Hanna Merilyn Kreegipuu: muudame eakate abistamise kasulikuks

Eestis elavate eakate heaolu ei saa jääda üksnes pereliikmete, tervishoiu või sotsiaalhoolekande vastutada, vaid peab olema laiemalt ühiskonna huvi. Nooremate põlvkondade kaasamine eakate abistamisel lähendab põlvkondi ja võib vähendada vananemisega seotud hirme. Vanemate inimeste suurem osalus ühiskonnas aitab neil luua rohkem kontakte, tagab parema ligipääsu toetusele ja vajadusel abile.

Elanikkonna vananemine ei ole tuleviku küsimus, vaid toimub juba praegu, tuues kaasa ühiskondlikud ja majanduslikud väljakutsed. Eelmisel aastal moodustasid üle 65-aastased Eesti elanikkonnast 20%. Prognoosi kohaselt kasvab see 2040. aastaks üle 25%, kus iga 100 tööealise (20–64-aastase) inimese kohta on 43 eakat (Statistikaameti rahvastikupüramiid). Rahvastikupoliitikad on seadnud eesmärgiks tervishoiuteenuste toetuste suurendamise, kuid üksnes riigieelarvele tuginemine ei ole jätkusuutlik. Kui tahame olla edukad, tuleb leida nutikaid viise, kuidas igaüks saab vahetult panustada ja isegi kasu lõigata.

Sageli peetakse vananemist järsuks elumuutuseks, mida seostatakse pensionile jäämisega. Eakad paigutatakse justkui eemale "päris elust" luues mulje, et nad on kellegi teise mure. Eeskuju võiks võtta arstide lähenemisest, kes 50-aastast peavad paljudes kontekstides veel nooreks, ja sama mõttelaadi tuleks rakendada ühiskonnas laiemalt – vanus ei määra inimese võimekust ega panust ühiskonda. Suhtumise muutmine aitab paremini mõista vananemisega seotud vajadusi ja võimalusi ning kujundada kaasavamat elukeskkonda.

Eakatele suunatud haridus- ja sotsiaalprogrammid soodustavad nende osalust ühiskonnas ja aitavad ennetada sotsiaalset tõrjutust. Programmide toetamine ei saa jääda vaid riigi õlule. Rakendades sotsiaalse innovatsiooni põhimõtteid ( KÜSK ), saavad omavalitsused, ettevõtted ja kogukonnad koos luua sidusama ühiskonna.

Ettevõtetele tuleb luua selged stiimulid algatuste toetamiseks, mis edendavad sotsiaalset vastutust ja tugevdavad ühiskonda tervikuna. Samuti saab luua annetussüsteeme, kus inimesed, kes ei saa oma aega panustada, saavad toetada rahaliselt või muul moel pakkudes tuge neile, kes abistavad teisi. Noorte teadlikkuse tõstmine ja põlvkondi ühendavate projektide edendamine koolides ja kogukondades aitavad kasvatada empaatiat ning julgustavad noori aktiivselt osalema vanemaealiste toetamisel.

Sotsiaalselt uuenduslikud lahendused loovad pikaajalist väärtust, kus igaüks saab just talle sobival viisil muuta koormuse vananevast ühiskonnast hoopis võimaluseks. Põlvkondade ülene koostöö aitab kõigil tunda end täisväärtusliku osana ühiskonnast.