Hirmudest Eesti organisatsioonikultuuris

Tänavu jõustus uus töötervishoiu seadus, milles räägitakse muu hulgas psühhosotsiaalsetest ohuteguritest, mida tööandjad peavad edaspidi töökohal jälgima hakkama.

Tagasisidet avalikkuses on olnud erinevat, mõni ütleb, et väga hea, lõpuks ometi on sellele teemale hakatud ka seadusandlusega tähelepanu pöörama, teised aga ei mõista, miks sellist punkti üldse vaja on ning mis asi on üldse psühhosotsiaalne tegur?

Kui liikuda psühholoogia valdkonda, siis meie üheks suurimaks takistuseks elus edasi liikumisel on hirm. Hirm on paljuski inimese enda genereeritud mõttemuster, mis on suure tõenäosusega alguse saanud mingist kogemusest, mida on eluteel saadud. Hirmu juured on negatiivse kogemuse pärast enamasti peidetud alateadvusesse, kust see siis sobivate asjaolude kokkulangemisel jälle esile kerkib. Inimesele on selle hirmu lahendamisega tõsiselt tegelema hakkamine suur väljakutse, mis nõuab julgust ja teadlikkust enda sisse vaadata. Kui hirm jääb lahendamata, siis mõjutab see ühel või teisel viisil ka hirmu kütkes oleva inimese perekonda ja kolleege.

Kui nüüd vaadata veidi laiemat pilti, siis kas meid ümbritsev keskkond soosib hirmuvaba olekut või hoopis loob veelgi tugevama hirmufooni? Üks osa on inimese enda kogemustega saadud hirmud, nagu lennuhirm, hirm kõrguse ees, hirm üksi olemise ees, hirm suhete ees jne.

Teine asi on aga meile iga päev ette söödetav info, nagu näiteks “kui sa seda preparaati ei kasuta, siis jääd kohe haigeks”, “kui sa seda parteid valid, siis juhtub meie ühiskonnaga midagi väga halba”, “kui sa koolis hästi ei õpi, siis oled läbi kukkunud”, “kui sa tööl ei järgi kindlaid reegleid, siis kaotad töö” jne. Siit tuleneb kohe uus hirm: "kuidas ma hakkama saan?", "olen ma ebaõnnestuja?", "kuidas teised mind nüüd vaatavad?" jms.

WHO andmetel on Eesti depressiooni taseme poolest maailmas esirinnas ning seda on diagnoositud umbes 75 000 eestimaalasel, mis teeb 5,9 protsendi rahvastikust! See tähendab, et iga 100 elaniku kohta on 5-6 inimest depressioonis. Tekib küsimus, miks? Ja järgmine küsimus, kas meil on tegelikult soov ja vajadus see probleem ka ära lahendada?

Kui töötervishoiu seaduse juurde tagasi tulla, siis tööandja peab hakkama hoolitsema psühhosotsiaalse keskkonna eest töökohal. Et see aga üldse võimalik oleks, peab ju ka organisatsiooni juhtkond olema teadlik sellest, et ta ise ongi üks selle keskkonna looja koos organisatsiooni kultuuri loomise, väärtushinnangute kujunemise, inimestest hoolimise ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Lisaks peab ta vastutama majanduslike näitajate eest, et toode oleks hea, müük toimiks, kõik kohustused oleks täidetud ning kõige selle juures teeniks ka kasumit. Olles ka ise erinevate ettevõtete juhatuses olnud, saan väita, et see on paras väljakutse ning kogu see kohustuste täitmise vastutus tekitab omakorda teatavat laadi hirmu.

Lahendus on minu hinnangul tegelikult üpris lihtne ning selle nimi on teadlikkuse kasv! Teadlikkuse kasv saab aga tulla läbi inimese isikliku arengu konteksti. Müüdumaid raamatud raamatupoodides on sellistest kategooriatest nagu eneseabi, ravitarkus ning esoteerika. Millegipärast aga naeruvääristatakse meie meediapildis selliseid kategooriaid.

Tekib küsimus, miks naeruvääristatakse, ning kohe tuleb järgmine küsimus, miks sellistel teemadel raamatud on üldse nii populaarsed. Vastus on tegelikult lihtne: ju siis on kuskilt midagi olulist puudu ning inimesed ei saa vastuseid teatud küsimustele kuskilt mujalt kui eneseabi raamatutest. Kõik, mis ei sobitu väljakujunenud arusaamaga, tundub olevat pseudoteadus kuni selleni välja, et aeg-ajalt soovitab keegi sellised teosed üldse ära keelata. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et osa raamatute sisu võib ka olla küsitava väärtusega, kuid selles kategoorias leidub ka väga häid ja sisukaid teoseid. Ka õige raamatu äratundmine baseerub teadlikkusel.

Hiljuti ütlesid sotsiaalministeeriumi kaks ametnikku ühes ettekandes välja juba kaua teada olnud tõe, et vaimse tervise ebakõladest saavad alguse ka meie füüsilise tervise ebakõlad. See väide baseerus erinevatel teaduslikel uuringutel.

Olen ise kokku puutunud erinevate organisatsioonide juhtide ja omanikega, kes samuti loevad isikliku arengu sisuga raamatuid, käivad praktikatel, kursustel ning püüavad leida sisemist tasakaalu. Nende mure on aga selles, et neil on vähe võimalusi oma teadmisi kellegagi jagada, sest neil on omakorda hirm jääda naerualuseks. Naerualuseks just sellepoolest, et nende isiklik avastus ja äratundmisrõõm ei pruugi sobituda n-ö peavoolu seisukohtadega. Kui nad tajuvad, et neil on ka mõttekaaslasi ning isiklikke avastusi pigem toetatakse, annaks see täiesti teistsuguse tulemuse ning seda ka ühiskondlikul tasemel.

Võib olla olekski meil ühiskonnas aeg hakata seda hirmufooni leevendama ning hoopis julgustama inimesi oma enesearengu teel julgemaid samme astuma, mis seniste tõekspidamiste kontekstis on mõneti raamist väljas. Vaid oma mugavusstsooni ja teadlikkust avardades saame edasi liikuda. Samuti peaks igaühel olema võimalus valida oma teekond, mis on hinnangutevaba. Näiteks võiksime aktsepteerida kellegi teise enesearengu teekonda, mis ei sobitu minu isikliku maailmapildiga, kuid see ei tähenda, et see valik vale oleks. Meil kõigil on elus õppetunnid, oskus on need oma isikliku arengu kontekstis ära tunda ning neist ka õppida. See põhineb samuti teadlikkusel.

Kui me ise oleksime tolerantsemad ja mõistvamad, siis on seda ka meid ümbritsev keskkond. Tegelikult kehtib see printsiip igas valdkonnas, kaasa arvatud kahe peamiselt vastanduva poole vahel, milleks on riik versus eraettevõtlus.

Organisatsiooni omanikud ja juhtkond määravad paljuski ära kogu organisatsooni tegeliku tervise. Kui nad ise on kimpus sisemiste probleemidega, siis ühel või teisel viisil kandub see edasi ka organisatsooni kultuuri ning mõjutab organisatsioonis töötavaid inimesi.