Tööd saab teha ka ennast hävitamata

Tööikka jõudnud inimene on suurelt jaolt väljakujunenud isiksus kõigi oma arusaamade, hoiakute ja baasteadmistega, mille ümberkujundamine on keerulisem, kui me tunnistada sooviksime. Täna on riik – aga riik oleme meie – heitnud sundimatu elegantsiga väga olulise osa tegemata tööst ettevõtjate õlule, sisuliselt nõudes ettevõtjatelt töötajate arusaamade hilinenud ümberkujundamist ja -kasvatamist, koolitamist, juhendamist ning töötajatele sobivate tingimuste loomist, et nood saaks töötada ohutult ja oma tervist säästvalt.

Arusaamatul moel ei ole senini mõistetud või tunnistada juletud, ei ministeeriumid ega huvigrupid, et tervena elatud aastaid ei lisandu mitte ainult tänu arenenud meditsiinile või farmaatsiatööstusele, mitte oskusele investeerida igal palgapäeval kas või kümme eurot või sorteerida prügi, vaid suuresti tänu indiviidide elukäsitlusele ja arusaamadele. Pole mõtet jaurata tulumaksu või aktsiiside ümber, kui neid, kelle taskust see suuresti laekub, jääb üha vähemaks ja need kes on, muutuvad üha põduramaks, paljuski enda destruktiivse käitumise tõttu.

On ilmselge, et need, kes saavad vabamalt valida tööaega või töötamise kohta, ei ole sugugi need ainukesed, kelle najal ühiskond toimib. Mitte kirjanikud või kodukontoris töötavad raamatupidajad ei teeni meile raha või suurepärased arhitektid ei too meile tulu, vaid ehitajad, kes teevad teoks nende imelisi projekte. Mitte disainerid, insenerid või leiutajad või direktorid, vaid kõik töötajad, kes toote valmimisele ja teenuste osutamisele kaasa aitavad.

Tööohutuskasvatus ei ole saanud Eestis piisavalt tähelepanu ja senini ei ole tööohutuskultuuri parandamisse ja tööohutuskasvatusele lähenetud süsteemselt, inimese kogu elukaart arvestavalt, vaid instrumentaalselt – püüdes töötajaid edutult suruda tehniliste ja korralduslike vahendite kasutamisega ohutuse raamidesse. Vaja on aga inimeste endi sisimast tulevat soovi ja arusaama.

Need pea 65 000 ettevõtet, kus suurem osa meie 700 000 inimesest töötab, ei ole kas võimelised või ka huvitatud, et nende töötajad saaks koolitatud, juhendatud ja töökohad neile sobivaks kohandatud. Ja see huvitatus ja võimekus on omakorda kinni nende ettevõtete omanike või juhtide kasvatuses ja arusaamades (või peaks ütlema, et kasvatamatuses, mõistmatuses ja lühinägelikkuses?).

Oleme edukad, kui oleme alalhoidlikud ja mõistame, et tööd saab teha ka ennast hävitamata ja ohtu seadmata. Väljapääs on kahe inimpõlve kaugusel, kui me alustame läbimõeldult täna.

Olukorda aitab parandada riikliku poliitika muutmine ja sotsiaalsed kokkulepped, mis algaks arusaama loomisest, et tervis on esimeses järjekorras inimese enese asi, ent selleks peab tööellu astuv inimene juba koolist saama kaasa soovi ohutult käituda ja küsida ning teada saada, kuidas ennast tööd tehes kaitsta ja kuidas töötada ohutult.

Tööohutusse suhtumise ja tööohutuskultuuri parandamiseks ja loomiseks tuleb pöörduda instrumentaalselt (ainult tehniliste ja korralduslike vahendite kasutamine) käsitluselt kasvatusliku ehk suhtumis- ja teadmistepõhise, konstruktivistliku, holistliku käsitluse poole.

Hariduse lahutamatuks osaks peab saama tööohutusõpetus, mis praegu küll osaliselt algab lasteaiast ja jätkub algkoolis, ent sisuliselt lõpeb üheksandas klassis. Edaspidi peab see üha laiemalt, sügavamalt, sisulisemalt jätkuma kogu kooliea vältel. Seni aga kuni järgmine põlvkond kasvab, tuleb keskenduda tulemuslike tööohutuskoolituste korraldamisele. Selleks peavad osapooled leidma ühise keele, looma toimiva täiskasvanute koolitajate võrgustiku ning kvaliteetsed koolitusmaterjalid, mida kõik koolitajad saaksid koolituse alusena kasutada, ning välja töötama meetmed koolitajate täiendkoolituste ja pädevuste parandamiseks nii pedagoogilises ja andragoogilises võtmes kui ka sektoripõhise praktika mõistes.