Kas järgmised aastad on mahavisatud aeg?

Esiteks, kuidas liikuda majandusarengus edasi ja ronida üles globaalsetes väärtusahelates, nii et pikemas perspektiivis suudaksime välja murda keskmise sissetulekuga maa lõksust.

Teiseks tuleks hakata tõsiselt mõtlema, millist sotsiaalsüsteemi (tervishoiusüsteemi, pensionisüsteemi jne) me suudame järjest väheneva ja vananeva rahvastiku tingimustes ülal pidada.

Kolmandaks, Eestil tuleb leida mõistlik tasakaal globaalse avatuse ja rahvuskultuuri säilitamise vahel, nii et me ei kahjustaks demokraatiat, ühiskonna sidusust ning Eesti oleks endiselt riik, kuhu tahetakse tulla ja naasta, et Eesti edumudelile uut hoogu anda.

Koalitsioonilepingut vaadates ma ei näe, et praegune valitsus nende kolme suure küsimusega tõsiselt ja süsteemselt tegeleda sooviks. See ka ei üllata, sest kahe koalitsioonipartneri pilgud on suunatud minevikku, otsides lahendusi ja eeskujusid 20. sajandist. Peaministripartei aga ei suuda ega julge Eestile 21. sajandi tarbeks välja käia suurt narratiivi, mis optimistliku tulevikuvaatega inimesi veidigi inspireeriks.

Seetõttu võib küsida, kas järgmised 2–4 aastat ei kujune Eesti arengu seisukohast mahavisatud ajaks? Nostalgiaga ja radikaalsete väljaütlemistega stiilipunkte korjates pole üheski ühiskonnas uut arengudünaamikat tekitatud.