Eesti arengu seisukohast on meil lähikümnendil vaja lahendada kolm suurt väljakutset, kirjutab poliitikateadlane Tõnis Saarts vastuseks Äripäevalt Eesti arvamusliidritele, ettevõtjatele ja juhtidele saadetud küsimusele, mis peaks olema uue Eesti valitsuse kõige prioriteetsem tegevussuund.
- Poliitikateadlane Tõnis Saarts. Foto: ERIK PROZES
Esiteks, kuidas liikuda majandusarengus edasi ja ronida üles globaalsetes väärtusahelates, nii et pikemas perspektiivis suudaksime välja murda keskmise sissetulekuga maa lõksust.
Teiseks tuleks hakata tõsiselt mõtlema, millist sotsiaalsüsteemi (tervishoiusüsteemi, pensionisüsteemi jne) me suudame järjest väheneva ja vananeva rahvastiku tingimustes ülal pidada.
Kolmandaks, Eestil tuleb leida mõistlik tasakaal globaalse avatuse ja rahvuskultuuri säilitamise vahel, nii et me ei kahjustaks demokraatiat, ühiskonna sidusust ning Eesti oleks endiselt riik, kuhu tahetakse tulla ja naasta, et Eesti edumudelile uut hoogu anda.
Koalitsioonilepingut vaadates ma ei näe, et praegune valitsus nende kolme suure küsimusega tõsiselt ja süsteemselt tegeleda sooviks. See ka ei üllata, sest kahe koalitsioonipartneri pilgud on suunatud minevikku, otsides lahendusi ja eeskujusid 20. sajandist. Peaministripartei aga ei suuda ega julge Eestile 21. sajandi tarbeks välja käia suurt narratiivi, mis optimistliku tulevikuvaatega inimesi veidigi inspireeriks.
Seetõttu võib küsida, kas järgmised 2–4 aastat ei kujune Eesti arengu seisukohast mahavisatud ajaks? Nostalgiaga ja radikaalsete väljaütlemistega stiilipunkte korjates pole üheski ühiskonnas uut arengudünaamikat tekitatud.
Seotud lood
Maailma Kullanõukogu avaldas eelmise aasta lõpus raporti, milles lükati ümber väited, et kulla pikaajaline tootlus on võrreldav inflatsioonitempoga. Uuringust tuleb välja, et kulla hinnatõus on olnud inflatsioonitempost kaks korda kiirem ning kulla hinna peamised mõjutajad on hoopis majanduskasv ning globaalsete aktsia- ja võlakirjaturgude koguväärtus.