Valitsusjuht – draakoni taltsutaja või kannupoiss?

Võimu ja kõrgete ambitsioonide nimel on Ratas piltlikult öeldes ka ennast selle poliitilise lastehaigusega nakatanud ja pannud kaalule omaenda poliitilise tervise. Kuid õnnestumise korral elatakse kõige suuremad tüsistused üle ja ehk tekib ka immuunsus, mis ei lase epideemial enam uuesti puhkeda.

See on Ratase n-ö võimatu missioon. Aga Ratasele ju meeldivad superkangelased, millele viitab pealetükkiv ja kohmakas käepigistus Arnold Schwarzeneggeriga ÜRO kliimakonverentsil Katowices. Kui märulifilmides saavad superkangelased üldiselt oma ülesandega hakkama, siis uut koalitsioonilepingut lugedes tekib teatud mõttes kimbatus, kas ülesanne ikka on püstitatud nii, et superkangelane saab hakkama draakoni taltsutamisega, või on sedakorda vastupidi, et draakon on leidnud endale kannupoisi. Seda kimbatust tekitab asjaolu, et see koalitsioonileping on pigem EKRE ja Isamaa kui Keskerakonna nägu, tõestes esiplaanile rahvusriigiga seotud teemad.

Kui võrrelda Ratase esimese ja teise valitsuse koalitsioonilepinguid, siis näiteks majandus ja maksundus, mis 2016. aasta koalitsioonilepingus oli välis- ja julgeolekupoliitika järel kohe teisel kohal, on 2019. aasta lepingus EKRE ja Isamaaga taandunud 12. kohale. Selle asemel on teisele kohale kerkinud siseturvalisus, mis sisaldab muu hulgas ka suundumust kontrollituma immigratsioonipoliitika poole.

Edasi käsitleb leping riigivalitsemise ja kodakondsuspoliitikat, milles kõige tähelepanuväärsem ja positiivsem on otsus alustada riigireformiga ning panna paika selle prioriteedid, etapid ja tähtajad järgnevaks neljaks aastaks. See võiks olla ka üks Ratase valitsuse suurimaid eesmärke. Kui sellega tõepoolest ka tegelema hakatakse ja see ei jää vaid deklaratsiooniks.

Propagandistlikus plaanis võib ju mõista, miks tervishoid, sotsiaalkindlustus, haridus, kultuur jt pehmed valdkonnad on asetatud majandusest ettepoole, sest need kõnetavad inimest paremini, kuid samas sõltub nende pehmete valdkondade edu ikkagi majandusest ja selle edukusest. Eesti majanduse põhilised probleemid on liiga kallid tootmissisendid (tööjõud, elekter, kütus jm), tootmise vähene automatiseeritus ja kvalifitseeritud tööjõu puudus, millega peaks iga Eesti valitsus tegelema ennekõike, et leida neile probleemidele lahendus.

Uus koalitsioonileping seda vajadust aga otse ei sõnasta, kuigi teksti hajutatult võib leida meetmeid, mis neid suundi edendavad. Näiteks näeb koalitsioonileping ette elektrienergia võrgutasude ja taastuvenergia tasude vähendamist, ka soovitakse analüüsida võimalusi elektri- ja gaasiaktsiisi soodusmäärade rakendamiseks. Kuigi suusõnaliselt on kõne all olnud ka elektri- ja kütuseaktsiisi langetamine, koalitsioonilepingusse see siiski jõudnud ei ole.

See teema on võimendunud seoses ametisse asuvate majandusministri ja rahandusministri vaidlusega nende langetamise võimalikkusest. Kindlasti võiks see olla üks neist teemadest, millega esmajärjekorras tegeleda. Küsimus seisneb selles, kas Lätti ja ka mujale läinud maksutulu (kütust ostetakse meelsamini ka Leedust, Poolast jm) on võimalik aktsiisilangetamise kaudu Eestisse tagasi tuua?

Ka alkoholiaktsiisi kohta ei ole seni tehtud ühtegi pädevat analüüsi ega uuritud, mida tooks kaasa selle langetamine ja kas see ikka suurendaks aktsiisitulu riigieelarves.

Pädev analüüs võib-olla ongi see, mida me hetkel paljudes valdkondades vajame, et mitte langetada puhtalt poliitilistel motiividel rohmakaid otsuseid, nagu seda senisest retoorikast võib järeldada. See puudutab ka Eesti tööjõuturgu.

Võib ju deklareerida, et eelistatud on sisemiste reservide leidmine (olemasoleva tööjõu ümberõpe, passiivsete kaasamine, paindlikumad töösuhted noortele jne) ning Eestist lahkunud inimeste tagasipöördumine, mis on õige ja õilis eesmärk, kuid see ei pruugi lahenda igapäevaseid ja akuutseid tööjõuprobleeme. See tähendab, et ka Eesti tõõjõuvajadus tuleb täpsemalt kaardistada ning tegutseda põhjendatud analüüsi järgi ja mitte ainult poliitilisele agendale tuginedes.

Uue valitsuse edukus sõltub sellest. Analüüsist ja kainest mõistusest. Koalitsioonileping sisaldab nii Eesti elu edendavaid kui ka pärssivaid eesmärke ja meetmeid. Kui poliitilisest agendast tulenevad ranged piirangud hakkavad majandust ahistama, tekitab see tugevat vastuseisu ja pidurdab kogu Eesti arengut, mis kokkuvõttes kõigutab ka valitsuse tooli. Kõikuval toolil pole aga võimalik kaua istuda.