Avaliku ja erasektori koostöö võimalikkusest riigihangetes

Vältimaks olukorda, kus iga avaliku sektori asutus hangib tarkvaralahendusi killustatult oma parima äranägemise järgi, on riigi infotehnoloogiakeskuste ja infotehnoloogiaettevõtete koostöökogu loonud tarkvaraarenduse riigihangeteks juhiseid ja juhenddokumente, nagu näiteks tarkvaraarenduse tüüpleping. Selle eesmärk on tagada tarkvarahangete ja -projektide efektiivsus ning ladus koostöö tellija ja täitja vahel. Juba aastaid tagasi valminud tüüpleping ei ole kahjuks küll hankijatele kohustuslik, kuid selle kasutusele võtmine aitab vältida raha ja aja raiskamist ning vähendab vaidluste tekkimise ohtu.

Mitte ainult infotehnoloogia, vaid kõikide riigihangete edukas korraldamine algab põhjalikust eeltööst ja ärivajaduste mõistmisest. Enne hanke väljakuulutamist peab hankija tegema endale selgeks, milline on olukord turul ja millised lahendused on juba olemas. Kui seda ei tehta, võib ebasobival hetkel selguda, et soovitakse ebareaalseid lahendusi ebareaalsetel tingimustel või hangitakse spetsiaaltarkvara olukorras, kus sobivad standardlahendused on tegelikult juba olemas. Kui oma kompetentsist jääb puudu, tuleb eelanalüüsi läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt kaasata potentsiaalsed pakkujad, sest neil on suurem kogemus ja parem turuülevaade kui tellijal.

Teine riigihanke õnnestumise oluline eeldus on eesmärgi kirjeldamine. Kuigi võib tunduda loogiline, et riigihanke alusdokumentides peaks kirjeldama soovitud lahendust, tuleks tegelikult kirjeldada hoopis ärivajadust. Kui seda ei tehta, on suur oht, et võimalikku lahendust piiratakse hetkeolukorraga ning ei võeta arvesse tulevikuperspektiivi.

Kui vajadus on kaardistatud ja eeltöö piisaval määral tehtud, tuleks hankima asumisel kindlasti arvestada tarkvaralahenduse kogu elukaare ehk olelusringiga, mitte hankida üksikuid komponente või teenuseid eraldi. Olelusring hõlmab töid ja kulusid kogu lahenduse eluaja vältel, nagu näiteks lahenduse loomist, litsentse, koolitusi, juurutustöid, haldamist, garantiid, lepingu lõpetamist jne. Selleks kohustab sõnaselgelt ka riigihangete seadus, mis sätestab tarkvaralahenduse hankimisel olelusringi kulude arvestamise või arvestamata jätmise põhjendamise kohustuse. Olelusringi kulusid tuleb arvestada kindlasti kolmel juhul: (1) uute lahenduste hankimisel, (2) olemasolevate lahenduste väljavahetamisel ja (3) olemasoleva lahenduse suurtel jätkuhangetel.

Olelusringi hankides tuleb kindlasti vältida hangitava lahenduse funktsionaalsuse või tehniliste nõuete detailset ettekirjutamist, sest see piirab heade ja kuluefektiivsete lahenduste pakkumist. Samuti peab hankija silmas pidama, et tarkvaralahendus ei ole asi iseeneses, vaid osa äriprotsessidest, mis võib samuti muutmist vajada. See võib tingida planeeritust suuremaid ümberkorraldusi, kuid suures pildis tagab efektiivsuse ning majandusliku soodsuse.

Väga olulise osa hankeprotsessist moodustab pakkumuste hindamine, mille põhjal valitakse välja edukas pakkuja ehk koostööpartner hanke teostamiseks. Kui hindamine põhineb ebamõistlikel kriteeriumidel, ei pruugi edukaks osutunud pakkuja olla piisavalt pädev, võimekas või kompetentne hanke eesmärkide saavutamiseks. Hindamiskriteeriumite näol on eesmärk leida mõistlik tasakaal maksumuse ja kvaliteedi vahel.

Vähemalt poole hindamisest peaksid moodustama kvaliteedikriteeriumid, nagu näiteks proovitöö, visiooni koostamine, prototüüp jmt. Kindlasti on oluline jälgida, et kvaliteedikriteeriumite punktisüsteem oleks sama selge nagu maksumuse puhulgi, st pakkuja peab juba pakkumust koostades täpselt aru saama, mille eest ja kui palju punkte antakse. Nagu ka muude hankeaspektide puhul, tuleb hindamiselgi arvestada, et saadakse seda, mida hangitakse – kui maksumus moodustab kriteeriumidest suurima osa, siis ostetakse hinda, mitte kvaliteeti, efektiivsust ega kasu pikas perspektiivis.

Vältida tuleks kindlasti näiteks garantiiaja pikkuse või tööde kiiruse hindamist, mis tegelikkuses annab vastupidise efekti ning tinglikult tähendab ebakvaliteedi hindamist. Õnneks on avaliku sektori praktika viimastel aastatel paranenud ja näeme, et aina kõrgemalt hinnatakse eri faktorite komplekti ega anta ühele aspektile ebaproportsionaalselt suurt kaalu.

Põhjaliku eeltöö, planeerimise ning hindamiskriteeriumide kõrval on sama oluline kaal lepingul, mille eesmärk on lisaks juriidilisele poolele ka koostööraamistiku ja projekti kodukorra defineerimine. Et kehv leping ei tühistaks poolte head tahet, peaks leping looma soodsa ja tasakaalus pinnase usaldusväärseks koostööks. Kahetsusväärselt sageli on aga riigisektori juristid loonud riigihanke lepingud nagu kaitsemüürid, millele siis hankija saaks edaspidistes võimalikes vaidlustes toetuda. Paraku ei loo aga selline suhtumine soodsat pinnast edukaks koostööks ega kvaliteetseks teenuseks.

Enamlevinud vead, mida hankijate lepingutes kohtab, on seotud ebamõistlike tähtaegade, ebaproportsionaalsete sanktsioonide ja tasakaalustamata vastutusega. Samas moodustab just tüüpleping tasakaalus terviku, kus on kaetud nii juriidilised kui ka sisulised teemad, nagu poolte õigused ja kohustused, vastutus, õiguskaitsevahendid ja leppetrahvid, skoobi muudatuste tegemine, tööde vastuvõtmine, maksetingimused, intellektuaalomand, konfidentsiaalsus, garantii ja lepingu lõpetamise tingimused. Tüüpleping võimaldab rakendada kõiksugu hanke- ja organisatsioonipõhiseid erisusi, kuid hoiab ära äärmuslikud tingimused ning selle õigused ja kohustused on tasakaalus.

Kuigi see oleks väga kasulik ja vajalik nii hankijatele kui ka pakkujatele, ei ole riigihangete seaduses praegu tüüplepingu kasutamise nõuet. Selle puuduse kõrvaldamine vähendaks nii riigi kui ka erasektori kulutusi ja muudaks kogu hankeprotsessi palju efektiivsemaks. Oleme koos Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga teinud rahandusministeeriumile sellekohase ettepaneku ning loodetavasti jõuab tüüplepingut käsitlev punkt varsti ka riigihangete seadusesse.