Toome maksuraha Lätist tagasi!

Täpselt kuu aja eest tabas aga Eesti avalikkust šokk: valitsussektori eelarve oli lubatud tasakaalu asemel mullu tervelt 357 miljoniga miinuses ning miinus jätkub ka järgmistel aastatel, keskmiselt 250 miljoni suurusena aastas. Lihtsasse keelde tõlgituna tähendab see, et riigil jääb igapäevasteks kulutusteks jooksvalt raha puudu ning selle katteks tuleb kulutada eelmiste valitsuste ajal kogutud reserve ning kui need on otsas, siis laenata tulevaste põlvede arvel juurde.

Kui seni on debateeritud, kas laenu võtmine suurte investeeringute tegemiseks võiks olla põhjendatud või mitte, siis antud juhul on tegemist kõige otsesema tarbimislaenuga. Mullu ei tehtud ühtegi suurt investeeringut üle-eelmise valitsuse poolt tasakaalus riigieelarve strateegias ettenähtule lisaks, pigem vastupidi, osa investeeringuid jäeti ära (Liberty, rüütelkonna hoone) ja osa lükati edasi (idapiir, Rail Baltic).

Nii Jüri Ratas kui ka Toomas Tõniste kinnitavad aga, et eelarve oli planeeritud tasakaalu. Mis siis õigupoolest juhtus? Kuhu need sajad miljonid kadusid?

Suur osa vastusest peitub äpardunud aktsiisipoliitikas. Kui senised valitsused olid aktsiise kergitanud tempos 5, 10 või maksimaalselt 15% aastas (mis tagab selle, et viinapudeli hind ei muutuks ajas odavamaks), siis 2017. aastal tõsteti õlleaktsiisi ühe ropsuga 70% võrra ja veiniaktsiisi 45% võrra. Nagu sellest oleks veel vähe, tõsteti veel ka 2018. aastal ning kokku teeb see õlle puhul 104% tõusu 14 kuu jooksul.

Nendesamade kuude jooksul hakkas aktsiisi laekumine järsult langema, jäädes nii 2017. kui ka 2018. aastal alla 2016. aasta laekumisele. Jah, lugesite õigesti, 104% kõrgema aktsiisimääraga laekus eelarvesse vähem kui enne seda ülijärsku tõusu. Kõik analüüsid näitavad, et suur osa aktsiisitulu kadumisest (kahe aasta peale on see koos käibemaksuga huvitava kokkusattumusena samuti 357 miljonit, nagu ka mullune miinus) läks Eesti-Läti piirikaubanduse kümnekordistumise tõttu Lätti ning teine osa jäi laekumata Soome turistide vähenemise tõttu.

Lahenduse otsimine peab algama oskusest viga tunnistada. Kui kaks korda kõrgema aktsiisimääraga laekub eelarvesse vähem raha kui enne, inimesed on sunnitud kulutama aega ja kütust ostureisidele Lätti ning kümneid väikepoode on Lõuna-Eestis kinni pandud, on võimatu öelda, et kõik on tehtud õigesti.

Olen veendunud, et kui langetada aktsiisimäärasid piisavalt ning hinnad langevad mõistlikule tasemele, siis väheneb oluliselt inimeste motivatsioon ette võtta tülikaid ja aeganõudvaid ostureise.

KPMG koostatud uuring annab „piisavuse“ määratlemiseks ka konkreetsema vastuse – kui õllekohvri hinnavahe on alla 2 euro ja pooleliitrise viinapudeli hinnavahe alla 1 euro, siis kaob 90% piirikaubandusest ning Eesti riigieelarve tulud kasvavad ligi 100 miljoni euro võrra aastas ehk kolm korda rohkem, kui riik eraldab kohalike teede remondiks.

On karm tõsiasi, et mullu ning tunamullu laekumata jäänud 357 miljonit on Eesti jaoks igavesti kadunud. See on Ratase, Ossinovski ja Tsahkna jäärapäisuse hind Eesti maksumaksjale ning arusaadavalt väga ränk hind maksta.

Uue valitsuse moodustamine annab suurepärase võimaluse eksimust tunnistada ning tuleviku kahju vähendada. Reformierakond esitas piirikaubandust vähendava ja eelarvelaekumisi suurendava eelnõu riigikogu menetlusse.