EKRE agendast lõikab kasu Kreml

Protesti aspekt on Euroopa Parlamendi valimistel üleüldine. Alati saavad seal rohkem hääli parteid, kelle poolt tavavalimistel ei hääletata. Eurovalimised ei vii reaalsete muutusteni, tavavalimisi võetakse tõsisemalt.

Tulemustes peegelduvad praegused küsitlused, milles opositsiooni toetus on suurem, kui ta parlamendis praegu paistab. Eesti vaatepunktist näeme eri lähetamisi. Inimesed, kellel ei ole enam kohta või pole veel kohta.

Reformierakonnas on neid, keda ära saata hea palga peale – volinik Andrus Ansip lahkub. Sotsiaaldemokraatidel on väga populaarne Marina Kaljurand. EKRE-l on tsiviliseerimisprojekt: saadame Jaak Madisoni viieks aastaks Brüsselisse – tuleb tagasi, ei sõima, ei ropenda enam. Marju Lauristin ütles minu raadiosaates R2-s, et on näinud inimeste muutumist. Minu meelest oleks see Eestile suur võit, kui meil oleks üks viisakas, parem konservatiiv.

Nii Lääne- kui ka Ida-Euroopas on fenomen, mida mina nimetaksin paremäärmusluseks, sest selle taga on jõud, mis asetab ennast tavalisest poliitikast ja isegi seadusest välja. EKRE ja AfD näol on tegemist poliitika kõige parema servaga. Kuid Lääne-Euroopas on neil siiski piirid – ei ole võimalik, et valitsusse saaks erakond, mille ministrid oleksid avalikult rassistlikud, misogüünsed, antisemiitlikud või islamofoobid. Eestis ja Ida-Euroopas on selline asi võimalik, nii et meil on tegemist emulatsiooni, laenatud kultuuri nähtusega.

Äsja skandaali sattunud Austrias tehti eksperiment – mis saab siis, kui paremäärmuslased valitsusse võtta. Austria president, kelle juured on Eestis, pidas emotsionaalse kõne, milles palus inimestel mitte pettuda poliitikas, ja ütles, et sellel on tagajärjed – kannatab Austria reputatsioon ja majandus. Meie president, kes ka sellest rääkida üritab, jääb ikka väga hüüdjaks hääleks kõrbes.

Parempopulistide poliitilise agenda ainuke kasusaaja on meie idanaaber, seni kuni ta on agressiivne ja vaenulik, mida ta praegu kipub olema. Eesmärk on destabiliseerida ühiskonda ja poliitikat, luues tsoone, mida idanaaber saab ekspluateerida. Ma ei ütle, et ainult selle ohu pärast ei võiks Eestis olla paremäärmuslikku poliitikat.

Aga kui vaatame Mart Helme ambivalentset juttu Venemaa teemal – ühelt poolt suur tsivilisatsioon, teisalt hakkame jälitama oma vene päritolu riigiametnikke. See on vastutustundetu ja segane.

Kuula Ahto Lobjakase esinemist Äripäeva raadio hommikuprogrammis siit (alates 40.19). Küsitleb saatejuht Igor Rõtov.