Merike Kim: Tööandja näidaku kogumise eeskuju

Kaks aastat tagasi viisime Eestis 300 tööandja ja 1000 töötaja hulgas läbi küsitluse, millest selgus, et 58 protsenti Eesti töötajatest näeb tööandjapensionit motivatsioonipaketi olulise osana. Reaalsuseni on see jõudnud aga kõigest 3 protsendil kohalikest ettevõtetest. Veelgi enam – kolmandik tööandjatest ei tea, mida tööandjapension tähendab.

Tööandjapension tähendab tööandja poolt täiendavate kogumispensioni maksete tegemist oma töötaja vabatahtlikku ehk III pensionisambasse. Tegemist on kokkuleppega tööandja ja töötaja vahel nii maksete suuruses kui ka nende sageduses, sest ühtegi riiklikku nõuet ega ettekirjutust sellele ei ole. Kokku saab leppida selle, kas makseid teeb ainult tööandja või on selle täiendavaks osaks töötaja iseseisvate maksete tegemine, kas makseid tehakse korra kuus või kasvõi kahe aasta tagant jne. Instrumendile kehtib ka riiklik maksusoodustus – seega on töötaja III sambasse tehtud maksed tööandja jaoks kohe tulumaksu võrra soodsamad.

Põhimõtteliselt on tööandjapension pikaajaline investeering tulevikku, mille tööandja teeb oma töötaja tuleviku kindlustamiseks ja tema panuse väärtustamiseks. Kui töötaja läheb pensionile, siis me ju ei eelda, et ettevõte kaotaks sissetulekus. Sama ei saa me eeldada ka pensionile jääva töötaja kohta.

Vabatahtliku kogumise vajalikkusest on võrdlemisi keeruline rääkida olukorras, kus diskussioon käib II samba vajalikkuse ümber. Aga seda nõuab lähitulevikus kohale jõudev reaalsus – statistikaameti andmetel on 20 aasta pärast kolme tööealise kohta kaks ülalpeetavat, ning seda pensioniealiste osatähtsuse suurenemise tõttu. Kui ei ole soovi tulevikus oma lastele koormaks saada, on oluline kogumisvariandid läbi mõelda.

Tööandjatel on võimalik võtta suunav ja eeskuju andev roll, et aidata kaasa vajalike kogumisharjumuste tekkimisele ja kinnistumisele vähemalt oma töötajate hulgas. See on võimalus, mis ei tähenda tööandjale lisakulu – konkreetne sissemaksete tegemise formaat sõltub ju ka tööandjast.

Praeguste tööandjapensionit pakkuvate ettevõtete hulgas on näiteks neid, kes teevad regulaarseid sissemakseid, kuid ka neid, kes maksavad seda vaid valitud töötajatele korra aastas tulumaksusoodustusega boonusena – näiteks neile töötajatele, kes ei kasuta oma puhkusepäevi ära ega huvitu kuigivõrd ka muudest hüvedest. Näiteks Luminoris saavad töötajad igal aastal ise otsustada, millistest komponentidest koosneb nende motivatsioonipakett. Selleks aastaks on 30% Luminori Eesti töötajatest teinud iseseisvalt valiku tööandjapensioni kasuks.

Hiljuti korraldasime ettevõtjatele tööandjapensioniteemalise seminari, kus kuulsime tööandjaid huvitavaid küsimusi. Ühe potentsiaalse kitsaskohana seoses tööandjapensioniga väljendati võimalust III pensionisambast igal ajal raha välja võtta. Tööandjapensioni eesmärk on aidata kindlustada töötajate tulevikku ning suunata töötajaid ka ise oma pensioniks täiendavalt koguma, aga kui töötaja saab pensioniraha välja võtta, siis ei täida see hüve ju oma eesmärki?

Meie praktikas ei ole see probleem, vaid võimalus – tööandjapension annab töötajale turvatunde ja käega katsutava väärtuse, olgu see olukorra sunnil kasvõi lühikeses perspektiivis. Kui tööandjapension on vabatahtlik lisahüve, valivad selle töötajad, kes seda võimalust hindavad ja oskavad ka kasutada.

Teise võimaliku tööandjapensioni probleemkohana nähti töökohavahetust – kui töötaja läheb tööle teise ettevõttesse, kes tööandjapensionit ei maksa, siis kas eelmise tööandja tehtud panus ei muutu sellega mõttetuks?

Eesti tööandjapensioniskeem on tegelikult unikaalne, sest pensionivara kuulub töötajale ja ta on vaba liikuma sellega ühest töökohast teise. Kui tööandjapensionit saanud töötaja läheb teise ettevõttesse, on siiski pensionikogumise seeme idanema pandud ning edasi suudab töötaja koguda kas iseseisvalt või uuelt tööandjalt ise seda hüve küsida. Seega tööandjapensionit makstes kaotada ei saa, kuid võita on paljugi.