Selleks, et päriselt anda tugev hoop kilekotimajandusele, tuleks appi võtta jagamismajanduse ja pandipakendite põhimõtted ning teha tarbijale kättesaadavaks mõistliku pandihinnaga korduvkasutatavad riidest kotid, kirjutavad Kristel ja Ivo Vanasaun Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud loos.
- Kristel Vanasaun, Ivo Vanasaun. Foto: erakogu
Paljud meist on mõtetes ja sõnades valmis andma panuse keskkonnasõbraliku tarbimise suunas ja vähendama keskkonnaohtlike plastkottide kasutust. Reaalsuses aga leiame end sageli toidupoest olukorras, kus keskkonnasõbralik riidest poekott on koju ununenud. Isegi kui riidest poekott on olemas, siis puu- ja köögiviljade jaoks vastavat võrkkotti paljudel meist pole ning käiku läheb kurikuulus ühekordseks kasutuseks mõeldud läbipaistev kilekott. Vahel juhtub ka nii, et riidest koti kaasas kandmine oleks tülikas (näiteks kui toidupoodi jõuda otse reisilt või teatrist tulles). Igal taolisel korral uue riidest koti ostmine ei oleks mõistlik ei rahakoti ega keskkonna seisukohalt vaadates. Nii tõusebki kassas käsi järjekordse kilekoti, harvematel juhtudel paberkoti poole. Miks harvematel juhtudel? Paberkott on küll keskkonnasõbralikum, aga uuesti poodi kaasavõtmiseks ebamugav, ja nii koguneb neid koju virnade viisi ja teha ei ole nendega õigupoolest suurt midagi.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.