Maakonnalehe peatoimetaja: tahaksin peaministrile sügavalt silma vaadata

Paaril viimasel nädalal olen tabanud end mõttelt, et tahaksin mõnele juhtivpoliitikule sügavalt silma vaadata ja küsida: mis juhtus? Kas keegi solvas või tegi muudmoodi haiget?

Eriti jahmatavad on need korrad, kui peaminister või näiteks rahandusminister räägivad ajakirjandusest ja sellest, kuidas napilt aasta tagasi tegi eelmine valitsus ajakirjandusele käibemaksu alandamisega heateo, mida ajakirjandus ei ole osanud vastavalt hinnata, ning kuidas nüüd on taas karjuv vajadus need protsendid tagasi võtta, sest riik on hädas. Keegi on välja arvutanud, et ajakirjandusväljaannete käibemaksu üheksale protsendile tagasitõstmisega päästaks poole miljardi sügavusest eelarveaugust tervelt neli miljonit.

Kas see keegi, kes koalitsioonis arvutusi teeb, tõesti ei tea, milliseid ohtusid niisugune lahmimine endas kätkeb nii meie demokraatiale kui ka riigi julgeolekule tervikuna?

Olen peaaegu 40 aastat ajakirjanduses töötanud. Mul on reaalne kogemus tsensuuri all kirjutamise ja mõtete ridade vahele peitmise ajast. See aitab mul noortest paremini tajuda ohtusid vabale sõnale ja sealtkaudu demokraatiale.

Napid paarkümmend aastat ja võib olla pisut peale – umbes nii pikk on taasiseseisvunud Eesti vaba sõna ja sõltumatu ajakirjanduse lugu. Miks mitte 33? Sest totalitaarsest ühiskonnast väljudes ei ole kellelgi võimalik kohe vabaks saada. Inimesed vajavad üleminekuks aega, et uut olukorda mõista ja sellega kohaneda.

Ka ajakirjanikel tuli paljusid asju enda jaoks ümber mõtestada ja uute reeglite järgi toimima hakata. Kaugeltki mitte kõik 90ndate alguses ajakirjanduses olnud ei läbinud seda kursust ja astusid kõrvale. Samas võime kinnitada, et võrreldes mitme teise samalt positsioonilt alustanud vaba rahvaga oleme tervikut vaadates siiski edukad olnud.

See ei ole olnud kerge tee. Eelnenud poole sajandi jooksul väga selgelt reglementeeritud tingimustes kujundatud homo soveticus on nähtus, mis niisama lihtsalt jälgi jätmata kao. Sellele viitavad ka sotsiaalmeedias aeg-ajalt lahvatavad sovetinostalgia ilmingud ning erinevate poliitikute väga kummalised demokraatiatõlgendused.

Ka ihalus karmi käe järele, mis kõik asjad korda seab, on homo soveticuse geenides. Miks me arvame, et seda kultiveeriti ainult Venemaal ja Valgevenes? Tegelikult jõuti seda poole sajandiga levitada kõigis idabloki maades.

Eesti ei erine ülejäänutest. Ka meil vaenatakse avalikult sõltumatut ajakirjandust ning kummardatakse üsna küsitava sisuga sotsiaalmeediat ja selge ideoloogiaga tasuta uudiste portaale. Kui selles ei nähta julgeolekuohtu, siis peaks see tõdemus meid murelikuks tegema.

Ajakirjandus ei ole üks paljudest majandusharudest, see on pigem missiooniettevõtlus, kus ärihuvid ei ole esiplaanil. Meie ajakirjandus ei ole kaugeltki veel täiuslik, aga on sellele ilmselt nii mõnegi silmis hirmuäratavalt lähedale jõudnud. Kas mitte see ei ole põhjus, miks poliitiline opositsioon – nüüd siis juba koos koalitsiooniga – on moodustanud ajakirjanduse vastu ühisrinde.

Kuigi ka see ei pea meid üllatama. Oleme endiselt alles üleminekuajas ja meid on väga kerge õigelt rajalt kõrvale juhtida. Näiteks Ungari teele või idasuunale seada. Meil on juba praegu arvestatav hulk inimesi, kes siinkohal küsivad, et mis sellel Ungari teel või Vene suunal siis viga on.

Ajakirjandus ei vaja heategusid ega kingitusi. Ammugi mitte poliitikutelt, olgu nad koalitsioonist või opositsioonist. Meie eetikakoodeks ei lubaks seda isegi vastu võtta.

Ja üldse – mis ajast peab mingi seltskond poliitikuid normaalset majandus- ning ka maksusüsteemi kujundamist kingituseks? Kas see ei lõhna kuidagi ebameeldivalt, kui peaminister ütleb ja rahandusminister kinnitab, et me tegime teile heateo, aga te ei käitunud ootuspäraselt ja me võtame selle nüüd tagasi?

Loomulikult hindab igaüks asju oma rikutuse tasandilt. Eesti ajakirjandus, ma usun, ei ole armuande palunud. Küll oleme rääkinud, et see, kuidas võimulolijad Eesti ajakirjandusse suhtuvad, ei ole aus.

Viimase 20 aastaga on eesti sõltumatu trükiajakirjanduse kogutiraaž vähenenud mitme tuhande võrra. Lugejaid on kaotanud kõik väljaanded, kõige enam on kannatada saanud aga maakonnalehed. Kahes maakonnas – Põlvas ja Valgas – kohalikke lehti enam ei olegi.

Kaotusi on teisigi. Näiteks pidid kahjumlikena lõpetama saarte lehed Meie Maa ja Hiiu Leht. Õnneks oli Saaremaal juba ka teine leht olemas ja Hiiumaal leidus tublisid inimesi, kes võtsid missioonitundest uue lehe asutamise riski enda kanda.

Muide, Meie Maa kadumine ei tähendanud Saarte Häälele olulist tiraažikasvu. Sellised on lihtsalt meie majandusharu mõjutavad tegurid.

Mis on madalseisu põhjused? Kindlasti ei ole põhjust heita ette kvaliteedi langust – tänaseid lehti ei saa kõrvutada läinud sajandi viimase kümnendiga, kui tiraažid olid veel tipus. Oluliselt on teisenenud tehnilised võimalused ning tõsiselt on muutunud ka tegijate ettevalmistus ja tase. Paraku jääb paberlehe lugejaid aina vähemaks.

Üks – kindlasti ka peamine – põhjus on ümberkorraldused, mis Eesti Post on linnadest kaugemal ette võtnud. Viimased 10–15 aastat väldanud "permanentne optimeerimine" on likvideerinud teenust kohapeal korraldavad postkontorid ja nõrgestanud oluliselt ka kandevõrku.

Aasta alguses tõdes ühel arutelul Haapsalus ilmuva Lääne Elu peatoimetaja Kaire Reiljan: "Eesti Post on küll äriettevõte, aga siiski riigifirma, kellele võiks riigi kui omaniku poolt olla pandud ka mingid sotsiaalsed ülesanded. Ehk siis oleks põhimõte, et EP kogukasum ning kaubandusreklaamide ja pakkide laialiveo tulu katab ühiskonna seisukohast olulisemate ajalehtede kojukande kulu." Saarte Hääle tegevtoimetaja Andres Sepp lisas: "Riikliku postifirma kohustus on ühelt poolt kojukande korraldamine, teisalt äriühinguna kasumi teenimine. Seepärast ei peaks tõepoolest vaatama eri valdkondi eraldi, vaid lähtuma sellest, et kasumlikum ärimudel katab ära selle, mis on ühiskondlikult ettevõtte ülesanne, kuid mis ei ole kasumlik."

Leidsime ühiselt, et eraettevõtja toimiks just nii ja võidaks lõpuks mõlemast. Paraku riigi majandusjuhid seda tarkust ei tunne.

Tõsi, riik doteerib maakojukannet, kuigi see summa, mis eelarvest Eesti Postile eraldatakse, ei kata juba ammu kõiki kulusid.

Teine põhjus on muidugi ajalehtede tellimise ja müügi hind, aga asjad ei ole nii, nagu pea- ja rahandusminister ning rida opositsioonisaadikuid riigikogus räägivad.

Läinud aasta mais, kui riigikogu arutas ajakirjanduse käibemaksu alandamist nelja protsendipunkti võrra, oli meil ja ilmselt ka poliitikutel teada, et Eesti Post kavandab järjekordset kandehinna tõusu ning ees on ka paberi ja trükiteenuse korralik hinnatõus. Selles olukorras oli ainult kaks valikut: kas tõsta ka lehe hinda või minna totaalsesse kahjumisse.

Isegi sihtasutuse Kultuurileht väljaandena ilmuv Sirp tegi hinnatõusu läbi. Aga kuna sihtasutus elab riigi toel, siis saab peatoimetaja Kaarel Tarand muidugi muude väljaannete aadressil nalja visata (vt "Neli protsenti lämbumist", Sirp 16.06.2023).

Kolmas põhjus on rahvusvaheliste meediaplatvormide piiramatu tegevus Eesti reklaamiturul. Siit viiakse välja miljoneid ja ei maksta selle eest riigile punast krossigi maksuraha. Pea- ja rahandusminister laiutavad ainult käsi ja kinnitavad, et on sellest kogu aeg rääkinud. Paraku rääkimisest alati ei piisa. Tegusid on kah vaja.

Mis saab edasi? Mina nii optimistlik ei julge olla, nagu Sirbi peatoimetaja, kes pani oma arvamusloo juhtlauseks "Kuuldused trükiajakirjanduse järjekordsest surmaminekust mõjuvad ebaveenva liialdusena". Reaalsus on kahjuks teine.

Ka maakonnalehed on juba mõnda aega teinud ettevalmistusi selleks, kui peaks tekkima vajadus asendada paberleht digilahendusega. Kahjuks ei saa me aga ka siin eriti edukad olla, sest riik (erinevad valitsused) on küll rääkinud internetivõimaluse viimisest iga metsataluni, aga jutuks on see kõik jäänudki. Suur osa Eestimaa küladest on tänaseni veel normaalse internetiühenduseta.

Päris infota muidugi ei jääda, kui maakonnalehtede väljaandjad ei suuda enam pabervariandi kulusid katta – agentuur "Keegi naine rääkis" hakkab veel aktiivsemalt vahendama sotsiaalmeedia sõnumeid ja kord kuus potsatab postkasti ka tasuta kohaliku omavalitsuse infoleht.

Nii et küsimus sellest, kas Eesti vajab sõltumatut ajakirjandust ning kas selle kadumine võiks olla julgeolekurisk ja oht demokraatiale, jääb ikkagi üles.