Kui eelmisel kümnendil liikus Araabiast raha Euroopa jalgpalli, siis nüüd transporditakse Euroopa jalgpall ühes tükis Araabiasse, kirjutab jalgpalliajakirjanik Andres Must Äripäeva essees.
- Märgiline sündmus. Mullu 31. detsembril sõlmis viiel korral maailma parimaks jalgpalluriks valitud Cristiano Ronaldo Saudi Araabia kluni Al-Nassriga jalgpalliajaloo suurima palganumbriga lepingu, mis meedia andmeil peaks 2025. aasta suveni tooma talle ligi 200 miljonit eurot aastas. Foto: AFP / Scanpix
Ma olen mõne aasta jooksul jälginud Londoni Chelsea jalgpalliklubi tutvustavat Vikipeedia ingliskeelset artiklit, täpsemalt sõnastades olen silma peal hoidnud klubi omandisuhteid ja äritegevust kirjeldaval peatükil (ownership and finances). Praeguseks on see lõik venitatud 5000 tähemärgini, mis artikli üldmahust moodustab viiendiku. Seega pole tegemist möödaminnes ütlemisega.
Mu tähelepanu on köitnud kollektiivse kirjutaja huvikese. Peatüki sissejuhatuses osutatakse mõne lausega, et (kohaliku ärimehe) Gus Mearsi 1905. aastal loodud klubi jäi ka pärast tema surma perekonna omandusse ning seda kuni 1982. aastani. Siis omandas klubi Ken Bates, kellelt omakorda läks klubi 2003. aastal üle Roman Abramovitšile.
Sissejuhatav lõik, mis koondab klubi tegevuse sada aastat, on hetkel mahutatud 500 tähemärgile, mis aga tähendab, et sellele järgnevad 20 aastat on seni loodud tekstimassina üheksa korda mahukam.
Kõnealuse peatüki puhul ongi mind huvitanud üksnes selle struktuurne ülesehitus, mis lubab hüpoteesina püstitada väite, et sedasi on klubi tegutsemisaja esimesed sada aastat ajaloo poolt ülesmärgitud üksnes äärmuseni lihtsustatult.
Kuna Abramovitšiga saabunud periood on ärihuvisid silmas pidades kaetud tiheda kirjeldusega, siis viitab tekstikorpuse taoline ülesehitus vaikimisi ka sellele, et eelnenud perioodil teemakohaseid ja ülestäheldamist väärivaid sündmusi aset justkui ei leidnudki. Ärihuvid oleksid saabunud justkui üleöö, kuid ometi ei luba midagi sellist väita isegi kõige põgusam minevikutundmine.
Äripäeva essee
Äripäeva arvamusosas ilmuvad regulaarselt pikemas mahus põhjalikumad käsitlused ühiskonnas hetkel olulistel või üldist mõtteainest pakkuvatel teemadel.
Loe Äripäeva esseerubriigis ilmunud tekste siit. Ootame kaastöid aadressil
[email protected].
Kas mäletate Bob Lordi?
Parimal juhul saab Inglise jalgpalli finantsajalugu alguse uue (tele)kõrgliiga loomisega 1992. aastal, samas kui näiteks mängijate maksimumpalga kaotamine 1961. aastal pole minu teada kriitilise monograafiana läbi kirjutatudki. Samuti võiks küsida, kas kellelegi ütleb täna midagi Bob Lordi nimi? Ometi on tegemist mehega, kes Burnley jalgpalliklubi juhina osutas 1960ndatel aastatel otsustavat vastupanu telemängudele, sest toonase usu kohaselt vähendasid telemängud klubide piletimüüki ehk omanike kasumit.
Seotud lood
Mida teeb jalgpalliga korruptiivsete miljardite võim? Kes võidab MMi?
Miljardid, mida ülirikkad on pumbanud viimastel kümnenditel jalgpalli, mürgitab küll rahvusvahelist jalgpalliõiglust, seades klubisid ja riike ebavõrdsesse olukorda, kuid jalgpalli süda on jäänud ikkagi paika, rääkis jalgpalliasjatundja, välis- ja julgeolekupoliitika ekspert Indrek Kannik Äripäeva raadio saates “Kuum tool”.
Poliitik vastutab valija ees, eraettevõtte omanik ja juhid vastutavad kliendi ees, jalgpalli juhtimises selline süsteem puudub, nii üleilmselt kui Eestis, kirjutab jalgpalliajakirjanik Andres Must.
Kes räägib üüratust eelarvest, kes korruptsioonikahtlustest, kes keskkonnaprobleemidest, kes jalge alla tallatud inimõigustest, kes õlle hinnast… Homme algab Kataris jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir, ilmselt kõige vastuolulisem MMide ajaloos.
FCI Levadiat, tunamullust meisterklubi ja tänavust kõrgliiga liidrit ähvardav pankrot viitab kroonilistele probleemidele Eesti jalgpalli juhtimisel, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Eestis keskmist palka teeniv inimene, kes on alates 1992. aastast iga aasta ühe kuupalga kulda investeerinud, on lisaks väärtuse säilitamisele ka oma ostujõudu kasvatanud. Vaatame andmeid lähemalt.