Fredi Kaasik: RMK börsile – päästerõngas riigi rahandusele ja metsandusele

Üha valjemalt kuuleme sellest, kuidas riigil rahapuudusest puudu ei ole. Sellest fraasist on saamas refrään eelarvenimelises ja agooniahõngulises lorilaulus. Lahenduste pakkumise asemel läheb enamik võhma poliitilise rivaali materdamisele ning kui vähese üle jääva ajaga proovitakse võimalusi leida, ujub pinnale veelgi uusi kulu-, mitte tulukohti.

Mida siis teha? Pealkirjas sisaldub vihje esmapilgul hirmutavast, aga siiski võimalikust päästerõngast, mille kallale nüüd asun.

Et mõista minu mõttekäigu tagamaid, peame meenutama kahe aastata tagust sügist, kui börsikella löödi Enefit Greenile ja alguse sai tõelise rahvaaktsia võidukäik. Hetkega oli Eestis umbes 60 000 häälekandjat, kes seisid tuulikute rajamise eest tööl, koolis ja sõpruskondades, sest nii kaitses igaüks oma investeeringut. Selle protsessi positiivne järelm oli seegi, et kasvas üldine huvi ja teadlikus energiatootmisest.

Ma ei tea, kes selle plaani tegelik autor oli ning kas niisugune ühiskonna hoiaku muutus oli ette planeeritud või juhuslik, aga igal juhul oli tulemus geniaalne. Seni poliitiliselt ebapopulaarsed otsused olid ühtäkki teostatavad, sest poolehoid oli tagatud.

RMK puhul saaksime samamoodi proovida panna eestlasi taas metsa vastu huvi tundma. Pean kõiki, kes lähtuvad klišeelikust loosungist, et "eestlane on metsarahvas", kahjuks kurvastama. Oma üldistavas mõttes on see ajalooline väljend, millel pole tänapäeva inimesega enam kuigi tihedaid seoseid.

Viitan oma väitega probleemile, et metsateadlike inimeste hulk aina väheneb. Seda kinnitavad ka ülikoolid, kus 15 aastat tagasi oli metsandusmagistriõppes mitu 20 peaga kursust, aga nüüd on uusi magistrante üle kamba kokku mõned.

Sisuliselt on metsandusdebatti jäänud alles kaks häälekamat äärmust: looduskaitsjad ja puidutöösturid. Puudu on kriitiline mass tasakaalustavat jõudu. Tehes RMKga n-ö Enefit Greeni, seome me potentsiaalselt suure hulga inimesi tagasi metsateemade külge ning paneme nad meie looduse vastu huvi tundma. Nii saame me ühtlasi silme ette päris pildi ühiskonna ootusest.

Väljakäidud idee põhjal võiks küünik väita, et pärast seda saab viimne kui üks kaigas riigimetsas omanikutulu ootuses saagi tunda. Rahustan – raiete lubamist või mittelubamist reguleerivad Eestis seadus ja eeskiri, mis selle ohu turvaliselt maandavad. Kui meie hulgas on sarnases kontsentratsioonis nii metsa hoidjad kui majandajad, nagu eeldatakse, siis loogiliselt võttes kollapsit ju juhtuda ei tohiks.

Mida on võita loodussõpradel? Võimalus astuda omanikeringi ja pidada diskusiooni suurema hulga metsateadlike inimestega, sest kui mina olen aktsionär, siis iga uudis, mis sisaldab sõna "mets", saab minu poolt kliki.

Mida on võita aktsionäril/kodanikul? Ta saab omale soetada ülimalt turvalise aktsia, mis on nagu kivi kaminasimsil ning mis on reaalse varaga tagatud.

Mida on võita tööstusel? Ühiskonna hoiak tööstusesse muutub sõbralikumaks. Nüüd teenib töösturi huvi läbi tarnija osaluse ka kodaniku huvi. Kõrgema lisandväärtuse loomiseks vajalike tööstuste loomine ei põrku enam tohutu vastasseisuga, sest kallim lõpptoode võimaldab olla heldem tarnija suunas ning metsamaterjali hinna kergitamine tähendab ka RMK suuremat dividendikukrut.

Ja viimaks riigivalitsemise akuutseima teema juurde: mida on võita riigil? Pean ütlema, et kõige rohkem ongi RMK börsitamisest võita just riigil.

Esiteks: börsil kaasatud raha korjatakse kokku neilt, kellel seda on. Enam lihtsamalt ja täpsemalt rihitud raha kaasamist eelarve aukude täitmiseks on keeruline ette kujutada.

Teiseks: võimalus müüa riigi ja kodanike vara – metsa – n-ö teist korda omadele maha ja anda seeläbi investoritele reaale omanikutunne, mitte kaudne teadmine, et RMK dividendidega täidetakse midagi eelarves.

Kolmandaks: aidata taas puidutööstus kui riigi majanduse vedur uuesti liikuma, tagades raiemahud ja vähendades bürokraatiat, seejuures kartmata senises mastaabis ühiskonna halvakspanu.

Neljandaks: maapiirkonna tööhõive probleemide lahendamine läbi puidutööstuse ergutamise. Eriti murettekitavad on madalama haridustasemega inimeste koondamisjärgsed töötuks jäämised.

Oma pädevuspiire tajudes on väga vabastav avalikult tunnistada, et nii üht kui teist asja ma selles lahenduste jadas öelda ei oska. Seega, alljärgnevad tehnilised küsimused jätan ma oma ala professionaalide pureda:

• Kuidas teha riigi tulundusasutusest börsikõlbulik äriühing?

• Kas ja kuidas piirata aktsionäride ringi kodakondsusega, et mets jääks siiski kodanike kätte?

• Kuidas paigutada metsad portfelli?

• Kui suur osa RMKst börsitada?

Enne, kui mind riigi mahamüümisele õhutamises eest auklikuks tulistatakse, tahan ära klaarida oma arvamusartikli ajendi. Selle keskmes on mure metsanduse tuleviku pärast. Ise maa- ja metsaomanikuna, metsamehena, kestliku eluviisi pooldajana ning ka tööstusvaldkonnas tegeva inimesena on saanud isu täis kuulata pelgalt jorinat. Mõtleme nüüd koos, kuidas tagada, et meie mets ei saaks otsa. Nagu laulis Ruja: "Et me mets ei saakski otsa! Et me mets ei läheks metsa!"