Sofia Schneider-Sepping: jalgrattaga bussi- või rongipeatusesse ja sealt edasi – ka linna äärealadel!

Tallinna linna võimud on juba mõnda aega tagasi jõudnud üksmeelele, et ummikute leevendamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks on kõige sobivam viis autokeskse infrastruktuuri asendamine jalakäijatele ja kergliiklusele orienteeritud lahendustega. Esimesi samme on juba astutud.

Veel hiljuti oli jalgratturile suunatud taristu osaks vaid mõni üksik ja ohtlikult paigutatud punane triip maantee servas, ent nüüdseks on silma hakanud juba mitu asjalikku ja uuenduslikku teelõiku. Kuigi areng on olnud aeglane, on märgata, et lõpuks ometi liigub linnaplaneerimise osakond õiges suunas.

Kuigi meie eesmärk on vähendada autoliiklust Tallinna kesklinnas, peaksime tähelepanu pöörama ka kaugemale – linna äärealadele ja satelliitasulatele, nagu Tabasalu, Kiili, Peetri, Laagri ja teised. Nendest piirkondadest sõidab suur hulk elanikke iga päev autoga kesklinna, tekitades seal ummikuid. Neid ei saa selle eest süüdistada, sest alternatiivsed transpordivõimalused, nagu ühistransport on enamikule kättesaamatud kodudest liiga kaugel asuvate peatuste tõttu.

Ehkki võib tunduda, et näiteks Kiili-sugused hõredalt asustatud piirkonnad ei õigusta tihedat ühistranspordivõrku, võiks uue bussipeatuse lisamine ja selle ümber kümneminutilise jalutuskäigu raadiuse loomine muuta ühistranspordi paljude jaoks kättesaadavamaks. Kuid sageli jääb isegi see hulk inimesi, kes jalutuskäigu raadiuses elab, liiga väikeseks, et peatust põhjendada.

Lisades jalgrattaparklad äärelinnade ja satelliitasulate ühistranspordi peatuste juurde, avaneks uus peatükk kohaliku transpordivõrgu efektiivsuses, võimaldades peatusesse liigelda jalgrattaga.

Üks märkimisväärne muutus puudutaks laste ja noorte igapäevast liikumist. Hetkel sõltuvad paljud neist täielikult oma vanemate võimalusest neid autoga kooli või huviringidesse viia, kuna ühistransport on kas liiga kaugel või ebamugavalt kättesaadav.

Jalgrattaparklate olemasolu muudaks seda dünaamikat täielikult, andes lastele ja noortele võimaluse iseseisvalt ja ohutult kooli ja huvitegevustesse jõuda. Nad saaksid turvaliselt jalgrattaga lähimasse ühistranspordi peatusesse sõita, jätta oma sõiduvahendi parklasse ja jätkata reisi bussi või rongiga. See vähendaks oluliselt autoliiklust tipptundidel, leevendades ummikuid ja vähendades heitgaase. Lisaks vähendaks selline võimalus perede logistilist koormust ning soodustaks ka laste iseseisvust ja füüsilist aktiivsust.

Tähtis on seegi, kuidas jalgrattaparklad kujundatakse ja paigutatakse. Need peaksid olema lihtsad, kuid samas kutsuvad ja silmatorkavad, et ärgitada ka neid, kes muidu ei kaaluks jalgratta ja ühistranspordi kombinatsiooni kasutamist. Selge ja arusaadav siltimine koos visuaalselt meeldiva disainiga aitab tõsta teadlikkust ja muudab parkla kasutamise intuitiivseks. See lihtsustab inimestel uue süsteemiga kohanemist ja julgustab neid proovima alternatiivi isiklikule autole.

Taoliste parklate loomine mitte ainult ei aitaks vähendada autoliiklust tihedas kesklinnas, vaid ka äärelinnades endis, kus kohalikud planeeringud saaksid panna suuremat rõhku kergliiklusteede arendamisele, teades, et auto ei ole enam ainus võimalik moodus linna vahel liikumiseks.

Niisugune süsteem on juba laialdaselt kasutusel tuntud kergliiklusparadiisis Hollandis, kus peaaegu iga metroo- või bussipeatuse juures on jalgrattaparkla. Elades Amsterdami äärelinnas, leidsin ma, et lähima metroojaamani oli jalutada 25 minutit, kuid jalgrattaga sõita vaid viis. Päeva jooksul metrooga liikudes jätsin jalgratta parklasse, sest kesklinna tihe ühistranspordivõrk tegi jalgratta kaasa võtmise ebavajalikuks.

See on odav, ent efektiivne lahendus, mis sobib mitte ainult Tallinna ääre- ja satelliitlinnadele, vaid ka teistele Eesti linnadele. Ühistranspordivõrgu kavandamisel ja uuendamisel tuleks arvestada võimalusega, et inimesed liiguvad kodust peatusesse jalgrattaga, mida nad seejärel päeva jooksul parklas hoiustavad.

Jalgrattaparklate lisamine ei oleks seega ainult praktiline samm ühistranspordivõrgu tõhususe suurendamiseks, vaid see mängiks ka olulist rolli järgmise põlvkonna harimisel säästvate ja tervislike liikumisharjumuste osas. See on investeering nii praeguse kui ka tulevase põlvkonna heaolusse, luues aluse tervislikumale, aktiivsemale ja keskkonnasäästlikumale eluviisile.