Artur Ulla: Eesti diagnoos on rauavaegusaneemia

Eesti on aastakümneid nautinud digitaalset vabadust, mis on kahtlemata toonud kaasa märkimisväärseid hüvesid nii riigi majandusele kui ka igapäevaelule. Samal ajal on jäänud tähelepanuta raudbetoon, riigi füüsiline infrastruktuur. Kolmekümne aasta jooksul on meie füüsiline infrastruktuur jäänud hooletusse, mis on viinud selleni, mida võiksime kirjeldada kui aneemilist seisundit.

Meie rauavaegusaneemia väljendub ennekõike kehvades ühendustes ja trassides ehk puudulikus raudbetoonis. Nii ehk naa vaevab väikest Eestit olukord, kus väljaspool Tallinna elada või tööd teha on keerukas ja tülikas. Liiga suur osa Eesti elust keskendub ja keerleb ümber Tallinna (või ümber paari üksiku suurema linna), kuna mujal lihtsalt pole sobivat infrastruktuuri ega võimalusi, transport kaugemale, teistesse asulatesse sööks ära liiga suure osa tööpäevast.

Seisak on kahtlemata põhjustanud ka muid, kaugemale ulatuvamaid probleeme. Aneemia ei väljendu üksnes füüsilises infrastruktuuris, vaid ka laiemas ühiskondlikus kontekstis. Nõrkus, väsimus ja tühjus kajastuvad nii linnade kui ka külade elujõus. Oleme jõudnud punkti, kus suurte otsuste tegemine või suurte asjade ehitamine tundub järelejäänud kogukonnale liialt koormav.

See, mis toimub Eestis, on tragöödia. Kui sõita külast külla ja linnast linna, vaatab vastu kurb vaatepilt. Linnad on tühjad ja elutud. Väikesed külapoed müüvad kohaliku tooraine asemel kaua säilivaid derivaate, sest ostujõud puudub. Jah, suvel käivad siseturistid jäätist ostmas, kuid muul ajal valitseb asulates tühjus.

Rahvusriigi kontseptsiooni on põhjalikult käsitletud politoloogias, sotsioloogias ja ajaloos, infrastruktuur on sambaks kõigis mõttekoolides:

• Realistlikust vaatenurgast on füüsilise infrastruktuuri tähtsus ilmne strateegilise mobiilsuse, riikliku ühtsuse ja toimiva majanduskeskkonna tagamisel. Riigi füüsiline infrastruktuur on aluseks, millele toetub kogu riigi julgeolek ja stabiilsus.

• Liberaalteooria rõhutab isiklikku vabadust, avalikke teenuseid ja võrdseid võimalusi, mida kõike toetab ja edendab tugev füüsiline infrastruktuur, võimaldades ligipääsu haridusele, tervishoiule ja transpordile.

• Marksistlik ja keynesianlik perspektiiv näevad infrastruktuuri kui majandusarengu ja tööhõive võimaluste loomise alust. Eriti oluline on see vaatenurk riigis, kus majanduslikud otsused ja investeeringud võivad määrata kogu ühiskonna tuleviku suuna.

30 minutiga on Soomes võimalik autoga sõita märksa kaugemale kui Eestis (vt juuresolevat pilti). Rääkimata trasside ohutusest, sh piirded, mitmerajalisus, teekatte olukord, nähtavus jms. Ühistranspordiga on olukord veel hullem. Kõigil võimalik interaktiivset kaarti vaadata lehel https://commutetimemap.com.

Hinnates riikide konkurentsivõimelisust seab WEF (Maailma Majandusfoorum) infrastruktuuri tähtsuselt teisele kohale. Eesti saavutab 2019. aasta raporti kohaselt selles kategoorias 45. koha. Jõuda üldises edetabelis sellise näitajaga esimese viie sekka on utoopia. Teras ja betoon on praktiliselt hädavajalikud.

30aastase iseseisvuse jooksul on aneemiline seisund aina süvenenud ning sellest väljumine peaks olema meie riigi number üks prioriteet (pärast kaitsevõime suurendamist). Peame ehitama oma riigi tulevikku, mõistes, et strateegiline mobiilsus, riiklik ühtsus ja majanduskeskkond toimimine nõuavad tugevat füüsilist infrastruktuuri.

Heades riigisisestes ühendustes peitub rahva vitaalsus. Näiteks Tallinna–Rohuküla rongiliiklus oleks õige tegu, kuid küsimus on laiemas fookuses, mitte pelgalt kohustuses kulutada CO₂ kvootidest tulnud raha ühe projekti kontekstis.

Infrastruktuuri arendamine looks uusi tõmbekesi, mis meelitaks ligi julgeid inimesi. Inimesi, kellel on tahet ja ka vahendeid vastu võtta otsuseid, tuua investeeringuid, võtta ette, ehitada, kaevandada ja toota. Kuid ka hooldada ja vastutustundlikult majandada. Inimesi, kes hoiaks Eestit oma kätel.

Teeme vereringe korda, siis taastub ka jõud.