Markus Karileet: digitaalsed õpisemud koolides on digitiigri järgmine hüpe

Oma nooruses polnud ma just parim õpilane. Sissejuhatuse venides mu tähelepanu hajus ja järgmisel hetkel oli kõik juba liiga keeruline. Lolliks jäämise kartuses pelgasin ka täpsustavaid küsimusi küsida. Keegi teine ju ei küsinud, järelikult on teema lihtne!

Läbi tuupimise õnnestus mul piisavas mahus teadmisi omandada, kuid sisuline pool jäi tihti segaseks. Õpetajal polnud piisavalt aega elulisi näiteid tuua, rääkimata individuaalsest lähenemisest. Toona olid klassid 30+ õpilast, tänapäeval kuuldavasti isegi suuremad.

See pole mingi üksikjuhtum. Õpilaste arv Eestis on alates 2012. aastast kuni 2022. aastani kasvanud 135 000-lt 163 000 peale. Õpetajate hulk on kasvanud 14 203-lt 16 942-le. Üle 55aastaste õpetajate osakaal on selle ajaga kahekordistunud. Pole just vaja geeniust mõistmaks, et individuaalse tähelepanu hulk õpilase kohta väheneb. Hoolimata kõrgest digitaliseeritud tasemest longib hariduse digiteerimine sabas. eKool ja Stuudium vähendavad administratiivset koormust, kuid ei muuda hariduse protsesse efektiivsemaks.

Siinkohal võiks abiks tulla suurte keelemudelite (LLM) kasutamine. Kujutage ette õpikeskkonda, kus tehistaibukas õpetaja on osa klassist. LLM võimaldab õpilastele anda väga personaliseeritud õpikogemust, kohandudes õpilase olemasoleva teadmise ja õppetempoga. Tehistaibukas tuutor võib seletada kontseptsioone mitme nurga alt, luues analoogne ja viidates tagasi eelmistele teemadele. Mis kõige olulisem, see pakuks hinnanguvaba keskkonda õpilastele “rumalate” küsimuste esitamiseks. See ei ärritu ning selle kannatus ei katke kunagi!

Suurte keelemudelite kasu pole pelgalt hüpoteetiline. Uuringud on näidanud, et suurte keelemudelite kasutamine töökeskkonnas suurendab noorte ja algajate töötajate efektiivsust kuni 35%. Miks ei peaks see kohalduma õpilastele?

Tuleviku õpetaja tutvustab õpilastele uut teemat, näidates, kuidas see suhestub eelmiste teemade ning päriseluga. Lisaks saab strateegilises plaanis rääkida uue teema üldisest kasust. Õpilased suhtlevad edasi LLMi tuutoriga, mis vajadusel laiendab teemat ja pakub veel näiteid, kuni õpilane saab teema selgeks. Digitaalne test aitab tuvastada, kas õpilane on teema omandanud. Kui ei, saab tuutor suunata õpilast õiges suunas. Õpetaja on klassiruumis, et aidata õpilasi LLMi tuutoriga seonduvate küsimuste või muude küsimustega, mis vajavad inimese abi. Lisaks on õpetaja juhendajaks tehistaibust tuutorile, hoolitsedes, et see oleks kohandatud õpilaste vajadustele.

Sel lahendusel on ka oma probleemid, nagu lisanduv ekraaniaeg, käsikirja vähenemine ja olemasoleva keelemudelite nõrkus sellistes valdkondades nagu diskreetne matemaatika. Samas on tohutu potentsiaal muuta olemasolevat personaliseeritud õppimist. Teekond kontseptsioonist laiapõhjalise kasutuseni on pikk, kuid äärmiselt oluline on hakata juba täna laduma vajaliku vundamenti.

E-Eesti on olnud aastaid eesrindlik digiriik. Vaadates tuleviku, on tehisintellekti kasutamine hariduses järgmine arvestatav edasiminek. Tehisintellektil põhinev õpilase abimehe juurutamine muutub ajas kindlasti, kuid põhiline infrastruktuur tuleks juba täna paika panna. Õppimise muutmine rohkem kaasavaks, efektiivsemaks ja vahetumaks kogemuseks on võimalus, mida ei tohiks käest lasta!

Kokkuvõttes ei pruugi veel suured kõnemudelid olla täielikult valmis selliseks rolliks hariduses, kuid nende potentsiaal on liiga suur, et seda ignoreerida. Me peame juba hakkama valmistuma tehnoloogia lõimumiseks meie haridussüsteemi, hoolitsedes selle eest, et e-Eesti juhiks maailmas digitaalset innovatsiooni. Selleks peame mõistma tehisintellekti potentsiaali ja hakkama töötama taristuga, mis võimaldaks ultra-personaliseeritud õpisemusid, mis aitavad õpilastel paremini mõista, miks midagi kindlal viisil lahendatakse ilma, et nad peaksid pelgama lolliks jäämist kaaslaste ees. Ärme maga maha järgmist suurt innovatsiooni!