Eesti on saanud tänu oma väiksusele kiirelt juurutada mitmeid novaatorlikke lahendusi, ent praegu Lõuna-Euroopas valitsev majanduskasv näitab kätte väikeriigiks olemise varjukülje, kirjutab Äripäeva Lõuna-Euroopa kolumnist Lauri Vahemeri.
- “Kuidas siis nii, et siin Vahemere ääres läheb majandusel võrreldes meiega paremini, kuigi selgelt nähtavat põhjust justkui ei paista ja ka kohalikud ei tunneta, et nende elujärg paraneks?” küsib kolumnist Lauri Vahemeri. Pilt on illustreeriv. Foto: AFP/Scanpix
“Kas tõesti? Kuidas on see ometi võimalik?!” oli minu hea Eesti tuttav siiralt üllatunud, kui mainisin, et erinevalt Eestist on siin Vahemere ääres majanduslanguse asemel hoopis majanduskasv. Üks suurimaid Euroopas pealegi.
“Mida on nad siis teisiti teinud, alles ju olid Euroopa murelapsed ja punased laternad?” uuris tuttav hämmastunult edasi.
Hea küsimus, päriselt ka! Siin Vahemere ääres elades ja kõrvaltvaatajana olen seda korduvalt isegi mõelnud, ainult et ühest ja selget vastust pole minulgi. Ega tegelikult pole ka kohalikel, kui see teema nendega jutuks tulnud. Pigem on reaktsiooniks olnud siiras üllatus.
“Kas meie majandusel läheb tõesti siis nii hästi?” on olnud kommentaar, mida olen kuulnud enam kui korra. “Me küll ei tunneta, et asjad nii hästi oleks” on pea alati tulnud kohe ka järelreaktsioon.
Nii et üpris tavaline olukord – makromajanduslikke numbreid vaadates läheb justkui hästi, vahest isegi vägagi, kuid üksikisikutega vesteldes selgub, et seda edulugu omal nahal ei tunnetata. Pigem kurdavad kohalikud jätkuvalt kehva palgataseme, tõusva elukalliduse ning tuumik-Euroopaga võrreldes visalt püsiva mahajäämuse üle.
Vahemere vaatlus
Lauri Vahemeri on endine ametnik ja konsultant, keda töö ja elumere lained on paisanud nii Vanasse kui Uude Maailma. Neil päevil toimetab ta peamiselt Lõuna-Euroopa riikides. Oma Äripäeva veergudel ilmuvad blogis "Vahemere vaatlus" jagab ta kogemusi ja tähelepanekuid riikide ning rahvaste eripärast ning kõrvutab neid Eestiga. Eelmises sissekandes otsis ta vastust küsimusele,
kuhu on kadunud meie Euroopa raha.
Sedasama lõhet makromajanduslike numbrite ja tegeliku tunnetuse vahel olen tajunud ka siinse rahvusvahelise kogukonna liikmetega vesteldes, kui teemaks tulnud majanduse seis nende kodumaal. Otsesõnu keegi ei kurda, aga teatav negatiivne või lausa pessimistlik alatoon kipub valdama. Seda vaatamata mõõdukale majanduskasvule nendegi juures.
Samas, numbrid on numbrid ning nende kohaselt on Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus majandus sel aastal ei kasva, samal ajal kui prognoosid mitme Lõuna-Euroopa riigi kohta on hoopis positiivsemad.
Kuid tõepoolest: kuidas siis nii, et siin Vahemere ääres läheb majandusel võrreldes meiega paremini, kuigi selgelt nähtavat põhjust justkui ei paista ja ka kohalikud ei tunneta, et nende elujärg paraneks? Kirsiks tordil veel levinud stereotüüp laisast ja saamatust lõunast versus virk ja asjalik Põhja-Euroopa, mis praeguse “Lõuna revanšiga” samuti kuidagi kokku ei sobi.
Seotud lood
Samal ajal kui Lõuna-Euroopa riigid on agaralt kasutanud Euroopa Liidu fonde tee-ehituseks, on Eesti vähemalt osaliselt selle võimaluste akna maha maganud, kirjutab Äripäeva Lõuna-Euroopa kolumnist Lauri Vahemeri.
Keskmisel maailmakodanikul on raske mõista, et üks riik võib 21. sajandil alustada Euroopas sõda lihtsalt selleks, et territooriumil suuremaks saada, ohverdades seejuures omaenda inimeste heaolu, kirjutab Äripäeva Lõuna-Euroopa kolumnist Lauri Vahemeri.
Soojal maal on mõnus käia patareisid laadimas, kuid investeering sinna kui mõnusasse alalisse elupaika vajab põhjamaiselt põhjalikku kaalumist, kirjutab Äripäeva Lõuna-Euroopa kolumnist Lauri Vahemeri.
Eestis keskmist palka teeniv inimene, kes on alates 1992. aastast iga aasta ühe kuupalga kulda investeerinud, on lisaks väärtuse säilitamisele ka oma ostujõudu kasvatanud. Vaatame andmeid lähemalt.